Viimased päevad tööl on läinud eriti rahulikult. Eelmise nädala neljapäeval ja reedel käisime, ükspäev lastega ja teine päev lasteta, matkamas. Kõrgel ja ilusa vaatega. See nädal oleme tegelenud rohkem niiöelda ehitustöödega: värvinud, lihvinud, kraapinud. Lastele riiulid, lauad ja kõikvõimalikud kooliks vajalikud asjad. Olengi siin ülepeakaela värviga koos. Aga meil on hästi mõnus seltskond. Hispaania, Austraalia, Kanada, Saksamaa, Ameerika ja meie :)
Ma vist pole maininud, et siin pole eriti liiklusmärke. Olen näinud stop-, ühesuunaline- ja kahesuunalisemärki. Kiirusepiirangu märke pole ka veel trehvanud. Autodesse topitake tavaliselt nii palju inimesi kui mahub või parasjagu vaja on, piirangut ilmselt pole ka sellele.
Järgmine mainimisväärt asjaolu on see, et lapsed ripuvad tisside otsas, KUSIGANES, ma nüüd ei naljata. Neile on see normaalne, et oled kirikus, laps on tissi otsas, räägid preestriga pihitoolis juttu, laps tissi otsas, tänaval jalutab vastu, laps tissi otsas, pargis, bussis no ikka ükskõik kus kohas, võite ainult fantaasial lennata lasta, nad ei vali kohta ega ka mitte aega. Minule kõige veidram oli, kui me käisime laste kodusid külastamas, ja ema lükkas oma kahe aastase lapse vestluse käigus tissi otsa.
Lastevankreid siin ei kasutada, selle aja jooksul olen vist heal juhul 4 vankrit/käru näinud, värsked väiksed beebid on lihtsalt paksu tekiga süles ja vähe vanemad, umbes kuni 3 aastani, kantakse rätikuga seljas või kohupeal, kus parasjagu ruumi on. Sest teadagi kõik asjad käivad rätikuga selga või peapeale. Peapeale pakitakse vahel uskumatult suured pambud, aga nad harjutavad seda juba väiksest peale, nii et pole imestada. Tasakaalu tunnetus on super.
Homme on meil viimane päev laste juures, mis saab kurb olema, juba tean ette. Lapsed on ikka päris armsaks saanud ja tundub, et ka meie neile. Siis jääb veel üks nädal, mil kavatseme natuke ringi vaadata, sest pole väga saanud seda teha ja siis juba koju me tulemegi.
Tervitused päikeselisest Antiguast!
G.
