Tänane päev laste juures läks üsna huvutavalt.
Midagi ma otseslt tegema ei pidanud, aga tolknesin natuke kaasas.
Nimelt teevad nad laste tausta uuringut ja sellega seoses käiakse laste kodudes. Minu tänane ülesanne oli lihtsalt kaasa minna, et ma saaksin ka aimu kuidas need lapsed tegelikult elavad.
Läksime kahekesi ühe Hispaaniast pärit vabatahtlikuga, Rafael 58 aastane. Küsimused, mis neilt küsiti puudutasid lapse söömis tavasid, mitmekesi elatakse, kas on olemas pesemisvõimalused ja üldse kõike võimalikku.
Käisime kahe väga armsa tüdruku kodudes.
Esimes tüdruku ema on 27 ja tal on 3 last, keda ta kasvatab pm üksinda. Mulle jäi selgusetuks, kus on laste isa, aga igatahes teda pole. Oli aind vanaema. 5 inimest magavad ühes imepisikeses toas, kus on kaks voodit, mille seinad olid umbes saepuruplaadi paksused. Parasjagu jooksis toas ka hiir ringi. Köögist rääkida ei saa, kuna see oli pm olematu. Õlgedest või millestki sarnasest tehtud nurgake, pliit ei töötanud ja süüa tehti nii, et lõke põrandale, mis oli siis maapind ja nii ta käis. Ühte riiulit nägin ka. Vets oli kohe kanade pisikese puuri kõrval, lihtalt üks plekist vetsupott ja rohkelt kärbseid. Kuhu see solk läheb, see jäi ka selgusetuks. Võib olla, et vahetatkse vetsu asukohta aegajalt. Pesu pesemiseks oli neil kraanikauss õue peal, nii on ka enamustel või siis pestakse üldse jõgedes kuskil, kerge katuse all. Nn. vannituba oli ka hoovi ühes nurgas, ma sinna sisse ei piilunud, aga ilmselt ega seal midagi vaadata poleksi olnud.
Teise tüdruku ema(25, nägi välja vähemalt 30) kasvatb kahte pisikest last üksinda, 5 ja 3. Elab koos oma vanematega ja nagu ma aru sain, siis lastel on tegelikult isa ka, kes käib kuskil mujal tööl ja aegajalt koju ka tuleb. Isale meeldib alkohol ja pidi aegajalt vägivaldne olema. Nende kodu oli muidu väga puhas, nii puhtaks kui saab maapinna pühkida. Magamistuba oli nagu ikka, eriti pisikene. Ühes voodis pidavat 5 inimest magama, ma päris täpselt ei tea kuidas see välja näeb, aga nii on. Vahepeal küsimustele vastates tekkis igatahes emal kerge pinge ja talle oli vaja kinnitada, et see kõik on konfidentsiaalne, kuna Rafa väga hästi inglise k. ei räägi, siis ma ei saanud klõigest aru.
Mul ei olnud endal fotokat kaasas, aga sain kasutada Jessica(austraalia tüdruk, kes meiega töötab) fotokat. Aga ega ma väga turisti ei tahtnud mängida ja pealetükkivalt pilte teha, aga midagi tegin ja kui kätte saan pildid, siis postitan teile ka. Tüdrukud ise on üsna rõõmsad lapsed. Muidu on meil väga erinevaid lapsi koolis, osad on vaiksed ja endasse tõmbunud jne. Ja need kodud, kus me täna käisime, polnud ka kõige hullemate killast. Rafa teadis rääkida ja olen ise ka kuulnud, et osadel on kodus asi päris hull.
Kerge ülevaade teile... loodan pildid ka kiirelt saada.
Thursday, November 25, 2010
Tuesday, November 23, 2010
Elu Antiguas jätkub.
Oleme siin vahepeal aktiivsed ja mitte aktiivsed olnud.
Minu mitteaktiivsus väljendub eelkõige blogi kijutamises ja natuke ka hispaania keele õppimises, viimase oleme nüüd mõnedeks päevadeks ära jätnud. Vaatab kuidas edasi läheb. Me pole oma õpetajast väga vaimustuses, natuke raske on, kui ta inglise keelt ei räägi ja siis enamus ajast pead arvama, mis see nüüd siis olla võiks, mis ta just ütles.
Aga üle-eelmine nädalavahetus käisime Atitlani järve ääre, mis jääb meist umbes 2h kaugusele. Sõit sinna oli päris huvitav, kahe realisest teest oli saanud üsna tihti ühe realine, kuna suurte vihmade tõttu oli lihtsalt tee ära kadunud.
Bussiga toodi meid ühele poole järve ja sealt võtsime paadi ja sõitsime teisele poole, ühte armsasse hipi linna. Järv ise on mägede vahel ja eriti ilus oli kogu see ümbrus seal. Nautisime linna ja veetsime mõnusalt aega oma uute sõpradega. Peol käisime ka, selline kõige mõnusama muusikaga pidu oli, trummid ja mitte trummid, kohalikud ja mitte kohalikud, tantsu ja veel rohkem tantsu, meeldis ja siis meeldis veel rohkem.
Tagasi sõites, nägin ma tee peal laipa. Või noh, ma nägin aind jalgu, sest ta oli kilega kaetud.
Jäime väga rahule oma nädalavahetusega!
Tollel nädalavahetusel tuli meile majja veel üks vabatahtlik, kes on pärit Austraaliast ja on siin vaid kaks nädalat, et siis nüüdseks ta lähebki reedel juba ära. Õnneks ta on vähe jutukam kui meil need ülejäänud siin olnud on ja eriti vaiksed õhtusöögid on asendunud vähe jutukamatega.
Eelmise nädala sees midagi jalust rabavt ei juhtunud, olime natuke sotsiaalsed ja käisime tantsimas. Ahaa... natuke haiged olime ka, Merks kolmap ja mina neljap. Merksil oli mingit laadi kõhugripp, minul oli kindlalt palavik ja lihtsalt magu valutas. Nüüdseks olen täiesti korras ja Merks on uuesti haige, sai laup kuskilt mingi külmetuse tõve kallale.
Käisime laupäeva vara hommikul vulkaani tripil. See tähendas, siis et tõusime enne 6 hommikul, riietasime ennast matkasellideks. Sõit sinna oli üle tunni ja matk üles pilvedesse oli ka umbes tunnike, pääääääääääris läbi võttis see üles ronimine. Kõige suurem jama selle asja juures oli see, et ilm oli täiesti pilvine ja meile seda imeilusat vaadet ei avanenud, küll aga saime seal kuumuses vahukomme grillida ja külmast õhust sooja kätte. Aga väga kift oli ikkagi, see pind oli väga huvitav ja mõnes kohas ikka auras nii kuuma, et puu toigas läks kenast põlema.
Pühapäeval käisime jalgpalli vaatamas, kuhu kutsus meid üks kohalik sõber. Saime tasuta piletid ja mina sain kuulsaks :D Tegelt oli nii, et nii kui ma sinna tribüünile maha sain istutud, siis lendas mulle mikrofiniga tüüp kõrvale ja kaameramees järgi. Merks oli nii kõveras ja rabas mult kaamera käest ära. Ma sain anda pisikese(õnneks pisikese, kuna ta väga inglise keelt ei osanud) intervjuu, mida pidi näitama õhtul kuskilt kohalikust kanalist, aga ma ei jõudnudki vaadat ja ega ma enda vaatamisest nüüd nii huvitatud ka polnud. See oli rohkem naljaks! Ülejäänud pühapäev läks lebotades.
Täna käisin jälle salsa tunnis, mulle ikka väga väga meeldib! Võib-olla ka selle pärast, et seal saab nii palju nalja. Homme läheme igatahes oma oskusid testima kohalikku salsa klubisse, ajee :D
Ahjaa.. käisin siin üks päev jooksmas, puhas ulme! Jala ära murdmise tõenäosus on 95%, siin on ju aind munakivi teed, väga ei taha sellega riskida.
Kirjutamiseni, tervitan lugejaid ja mitte lugejaid :)
Päike.
Minu mitteaktiivsus väljendub eelkõige blogi kijutamises ja natuke ka hispaania keele õppimises, viimase oleme nüüd mõnedeks päevadeks ära jätnud. Vaatab kuidas edasi läheb. Me pole oma õpetajast väga vaimustuses, natuke raske on, kui ta inglise keelt ei räägi ja siis enamus ajast pead arvama, mis see nüüd siis olla võiks, mis ta just ütles.
Aga üle-eelmine nädalavahetus käisime Atitlani järve ääre, mis jääb meist umbes 2h kaugusele. Sõit sinna oli päris huvitav, kahe realisest teest oli saanud üsna tihti ühe realine, kuna suurte vihmade tõttu oli lihtsalt tee ära kadunud.
Bussiga toodi meid ühele poole järve ja sealt võtsime paadi ja sõitsime teisele poole, ühte armsasse hipi linna. Järv ise on mägede vahel ja eriti ilus oli kogu see ümbrus seal. Nautisime linna ja veetsime mõnusalt aega oma uute sõpradega. Peol käisime ka, selline kõige mõnusama muusikaga pidu oli, trummid ja mitte trummid, kohalikud ja mitte kohalikud, tantsu ja veel rohkem tantsu, meeldis ja siis meeldis veel rohkem.
Tagasi sõites, nägin ma tee peal laipa. Või noh, ma nägin aind jalgu, sest ta oli kilega kaetud.
Jäime väga rahule oma nädalavahetusega!
Tollel nädalavahetusel tuli meile majja veel üks vabatahtlik, kes on pärit Austraaliast ja on siin vaid kaks nädalat, et siis nüüdseks ta lähebki reedel juba ära. Õnneks ta on vähe jutukam kui meil need ülejäänud siin olnud on ja eriti vaiksed õhtusöögid on asendunud vähe jutukamatega.
Eelmise nädala sees midagi jalust rabavt ei juhtunud, olime natuke sotsiaalsed ja käisime tantsimas. Ahaa... natuke haiged olime ka, Merks kolmap ja mina neljap. Merksil oli mingit laadi kõhugripp, minul oli kindlalt palavik ja lihtsalt magu valutas. Nüüdseks olen täiesti korras ja Merks on uuesti haige, sai laup kuskilt mingi külmetuse tõve kallale.
Käisime laupäeva vara hommikul vulkaani tripil. See tähendas, siis et tõusime enne 6 hommikul, riietasime ennast matkasellideks. Sõit sinna oli üle tunni ja matk üles pilvedesse oli ka umbes tunnike, pääääääääääris läbi võttis see üles ronimine. Kõige suurem jama selle asja juures oli see, et ilm oli täiesti pilvine ja meile seda imeilusat vaadet ei avanenud, küll aga saime seal kuumuses vahukomme grillida ja külmast õhust sooja kätte. Aga väga kift oli ikkagi, see pind oli väga huvitav ja mõnes kohas ikka auras nii kuuma, et puu toigas läks kenast põlema.
Pühapäeval käisime jalgpalli vaatamas, kuhu kutsus meid üks kohalik sõber. Saime tasuta piletid ja mina sain kuulsaks :D Tegelt oli nii, et nii kui ma sinna tribüünile maha sain istutud, siis lendas mulle mikrofiniga tüüp kõrvale ja kaameramees järgi. Merks oli nii kõveras ja rabas mult kaamera käest ära. Ma sain anda pisikese(õnneks pisikese, kuna ta väga inglise keelt ei osanud) intervjuu, mida pidi näitama õhtul kuskilt kohalikust kanalist, aga ma ei jõudnudki vaadat ja ega ma enda vaatamisest nüüd nii huvitatud ka polnud. See oli rohkem naljaks! Ülejäänud pühapäev läks lebotades.
Täna käisin jälle salsa tunnis, mulle ikka väga väga meeldib! Võib-olla ka selle pärast, et seal saab nii palju nalja. Homme läheme igatahes oma oskusid testima kohalikku salsa klubisse, ajee :D
Ahjaa.. käisin siin üks päev jooksmas, puhas ulme! Jala ära murdmise tõenäosus on 95%, siin on ju aind munakivi teed, väga ei taha sellega riskida.
Kirjutamiseni, tervitan lugejaid ja mitte lugejaid :)
Päike.
Tuesday, November 16, 2010
Saturday, November 13, 2010
Söök.
See väärib mainimist!
Meil on lihtsalt üle prahi söögid! Kõige põnevam selle juures muidugi on see, et meil pole halli aimugi, mida me endale sisse sööme. Aga kõik on tervislik ja maitsev! Natuke tunneb puudust vürtsistest toitudest ja juustust, muidu on kõik bueno!
Suured tänud lähevad meie majapidaja Luisale! Gracias!
Käisime eile salsa laiv muusikat kuulamas ja kus seal vihuti salsat tantsida. Kaalume tõsiselt endale ühte lisatundi juurde võtta, et saaks ka salsa ässaks hakata :D Väga meeldib!
Üldse meeldib siin väga, tore on! (:
Nädalavahetuseks sõidame järve äärde, mis on 3h kaugusel, veedame öö seal ja siis pühapäeval tagasi.
Ilusat nädalavahetust teile ka!
Meil on lihtsalt üle prahi söögid! Kõige põnevam selle juures muidugi on see, et meil pole halli aimugi, mida me endale sisse sööme. Aga kõik on tervislik ja maitsev! Natuke tunneb puudust vürtsistest toitudest ja juustust, muidu on kõik bueno!
Suured tänud lähevad meie majapidaja Luisale! Gracias!
Käisime eile salsa laiv muusikat kuulamas ja kus seal vihuti salsat tantsida. Kaalume tõsiselt endale ühte lisatundi juurde võtta, et saaks ka salsa ässaks hakata :D Väga meeldib!
Üldse meeldib siin väga, tore on! (:
Nädalavahetuseks sõidame järve äärde, mis on 3h kaugusel, veedame öö seal ja siis pühapäeval tagasi.
Ilusat nädalavahetust teile ka!
Tuesday, November 9, 2010
Esmaspäevane Salsa tund.
Muidugi me suutsime kohe esimene tund 10min hiljaks jääda, buss läks hiljem välja ja me pöörasime valest tänavast ära, aga põhimõtteliselt polnud hullu midagi, olime esimesed ja peaaegu ka ainukesed!
Õpetaja nime muidugi ei mäleta, aga oletatavasti 30ndate lõpus olev, nii umbes 172cm pikk, mustade ülepea kammitud juustega, ümber triiksärgi ja üsna ümber teksadega meesterahvas.
Tavaliselt pidavat nii umbes 10 inimest kohal olema, aga seekord piirdus asi meie, ühe rootsi tüdrukuga, kes jäi rohkem hiljaks kui meie ja oli salsa tunde võtnud enne 15. Lõpu poole tulid veel kaks meie kooli töötajat ka kaasa swingima.
Nalja sai palju! Kui te olete näinud kunagi inimest sulle väga sügavalt silma vaatamas, siis meie õpetaja pilk on puuuuuuriv. Päriselt! Ta võiks vabalt oma pilguga sind sinu taga oleva seina külge naelutada. Väga temperamentne!
Selgeks saime kõik, mis esimeses tunnis peaks selgeks saama ja me Merksiga saime kiita ka, et me esimesel tunnil nii hästi muusikasse tantsisime ja üldse pihta saime, pareminigi kui neiu, kes 15h tunde oli võtnud, ajeee :)
Rõõmuga lähme järgmisesse tundi!
"Swing like you've never swung before!" meie uue õpetaja moodsad sõnad ja oi kus me svingisime :D
Meil koolis täna selgus, et kahel lapsel umbes 35st pole täisid, ülejäänutel on. Olin üsna kindel, et olin ka need juba endale hankinud. Merks tegi õhtul väikese tseki, aga tundub, et olen hetkel veel nendest puhas.... uuuh.
PS! Uued lennukipiletid said ka ostetud ja need viivad meid 7. jaanuaril Bostoni. One-way ticket!
Õpetaja nime muidugi ei mäleta, aga oletatavasti 30ndate lõpus olev, nii umbes 172cm pikk, mustade ülepea kammitud juustega, ümber triiksärgi ja üsna ümber teksadega meesterahvas.
Tavaliselt pidavat nii umbes 10 inimest kohal olema, aga seekord piirdus asi meie, ühe rootsi tüdrukuga, kes jäi rohkem hiljaks kui meie ja oli salsa tunde võtnud enne 15. Lõpu poole tulid veel kaks meie kooli töötajat ka kaasa swingima.
Nalja sai palju! Kui te olete näinud kunagi inimest sulle väga sügavalt silma vaatamas, siis meie õpetaja pilk on puuuuuuriv. Päriselt! Ta võiks vabalt oma pilguga sind sinu taga oleva seina külge naelutada. Väga temperamentne!
Selgeks saime kõik, mis esimeses tunnis peaks selgeks saama ja me Merksiga saime kiita ka, et me esimesel tunnil nii hästi muusikasse tantsisime ja üldse pihta saime, pareminigi kui neiu, kes 15h tunde oli võtnud, ajeee :)
Rõõmuga lähme järgmisesse tundi!
"Swing like you've never swung before!" meie uue õpetaja moodsad sõnad ja oi kus me svingisime :D
Meil koolis täna selgus, et kahel lapsel umbes 35st pole täisid, ülejäänutel on. Olin üsna kindel, et olin ka need juba endale hankinud. Merks tegi õhtul väikese tseki, aga tundub, et olen hetkel veel nendest puhas.... uuuh.
PS! Uued lennukipiletid said ka ostetud ja need viivad meid 7. jaanuaril Bostoni. One-way ticket!
Monday, November 8, 2010
Antigua.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Vaade meie maja eest on imeline.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Meie kool Maximo Nivel, algamas on hispaania keele tund paramparaaa....
Saturday, November 6, 2010
Muy bien.
... no hispaania keele tundidega on ka ju algust juba tehtud, aga tagasi kuhu jäime.
Lennujaam ja Carlos.
Carlos, oli meie autojuht Guatemala City'st Antiguasse ja vabal ajal korraldab ta reise, kuhu ta ka juba meid jõudis kutsuda, aga no esimest nädalavahetust kohe reisimiseks kasutama me ei hakanud. Linnast linna sõit oli umbes 45min pikk ja Carlos jutustas meile vähe ohtlikusest ja niisama asjadest. Saime teada, et väga pikki trippe chicken bus'ga ette ei maksa võtta, sest võib juhtuda see, millest ma ka rääkinud olen. Ehk siis, bussijuht lastakse maha ja buss sõidab kraavi ja sa võid viga saada. Peale 8 väljas liikumine pole ka soovitatav. Üks intsident oli ka sõidu ajal:
"Sõidame mitmerealisel teel, kõrvale tuleb mingi uhkem auto 3 jõmmiga, vahivad meile akendest sisse, olgugi, et meil olid tumedad klaasid. Kaovad korraks taha poole ja juba olid uuesti kõrval ja jõllitasid uuesti akendest sisse. Sõidavad meile ette ja pidurdavad. Carlos võttis hoo maha ja sõitis mõnda aega vähe aeglasemalt ning rohkem me neid ei näinud. Muidu oli Carlosel ukse sees suur sakkidega nuga, lihtsalt mainin ära."
Kohale jõudest tutvusime kooliga ja saime tuttavaks meie kordinaatoritega. Siis viidi meid meie uude koju, elame ühe kohaliku pere juures, kes on juba 7 aastat läbi selle programma, IVHQ, vabatahtlike võõrustanud. Peale meie on siin neid veel 3. Käisime pesus, sõime lõunat (süüa saame siin eriti korralikult ja söögid on väga maitsvad, oma majapidaja on siin, kes käib neid valmistamas ja muidu majandamas) ja läksime kooli juurde tagasi, kus tutvustati meile, millised meie päevad hakkavad välja nägema ja tehti kerge linna tuur, millest me suurt aru ei saanud, kuna ajavahest tekkinud unetus ja segadus seda ei lasknud.
Õhtusöök toimub kell 7, naljakas on see, et pererahvas meiega üldiselt ei söö, aga passib ikka lauas, õnneks mitte alati, ja see teeb selle söömise protsessi vähe ebamugavaks. Pluss veel need teised vabatahtlikud pole väga jutukad, vahest saab mingist asjast räägitud, aga no ei ole midagi väga punnitada kui keegi teine ei viitsi rääkida. Hommikuti üldiselt kuuleme üksteise mälumist :D Täna oli mul küll selline tunne, et ma purskan naerma, sest see piinlik vaikus on juba naljakas. Jimmy 48, räägib aind siis kui temalt midagi küsida ja Yi 21, on niisama veider ja enamus ajast on tal pea taldrikus. Emily 25 näeb välja nagu Emily 35, tema kohta ma ei oska midagi öelda, vahest räägib vahest mitte.
Igatahes meie päeva kava on siis selline:
Hommikusöök on kell 7, kella 8ks lähme hispaanika keele tundi, mis kestab kella 10ni. Peale meie on seal veel üks 40 aastane kutt Roj, ma pean ütlma kutt, sest ma poleks elusees uskunud, et ta 40 on, kõige rohkem pakkusime talle 30. Meil olid üllatusest mõlemal suu lahti kui ta oma vanuse ütles, lihtsalt uskumatu kuidas mõned inimesed nii hästi säilivad. Originaalis on ta pärit Indiast, aga pm enamus oma elust on ta elanud Kanadas.
Siis edasi veedame tunnikese pargis ja vahime inimesi. Kella 12 on meil kodus lõuna ja peale seda lippame bussile, chicken bus'le, see väljub 1-2 vahel, oleneb kui kiirelt täis saab või midagi taolist, et kunagi ei saa päris kindel olla, mis kell ta välja läheb. Orbude kooli sõidame umbes 20min. mäkke üles, õmber on suht kuristikud. Üks päev jäi buss kõige järsema koha peal seisma ja hakkas tagasi vajuma. Merks arvas päris tõsiselt, et me nüüd sureme ära, tal tuli kõige kartlikum nägu pähe, mida ma tal eales näinud olen. Muidugi ta polnud ainuke, mõned kohalikud lõid endale ka kujutletava risti ette, mida ma ei näinud, aga Roj hiljem ütles, ajaa.. ta käib ka meiega seal orbude koolis. Kuhu ma jäingi..a no surma me siiski ei saanud, aga jube hakkas küll, sest esimesel nädalal kuskile kuristikku poleks viitsinud vajuda. Lõpp hea kõik hea.
Orbude kool on siis selline, et seda peab üks pere lihtsalt heast südamest, et aidata üksikvanemate, vanemateta või siis teiste sugulaste poolt kasvatavaid lapsi, kellele väga tähelepanu ei pöörata. Meie ülesanne on neid aidata nende tegevustes ja õpetada nendele algtasemel inglise keelt ja kasutama arvutit. Meile Merksiga on see ülesanne hetkel äärmiselt keeruline, kuna meie ei räägi hispaania keelt, aga õnneks on meil seal veel neli inimest hispaaniast ja 2 nendest räägivad ka vabalt inglise keelt. Oleme hakkama saanud. Üks päev oli neil söögitegemise päev, mis oli meile uutele, äärmiselt hirmutav, sest kuidas need lapsed neid suur nuge kasutasid.. oioi, mina kui üsna nõrganärviline, tahtsin mitmeid kordi seda nuga nendelt ära rabada, aga peab ütlema, et nende vanuse kohta, said nad äärmiselt hästi hakkama.
Järgmisel nädalal hakkame ise ehteid valmistama, aga seda teeme meie Merksiga kahekesi. Ehted lähevad müügiks ja saadud raha läheb kooli jaoks. Sama aegselt peame kõvasti hispaania keelt harjutama, et saaks hakata lastega suhtlema, sest lapsed ise väga tahavad ja meie ka. Muidu lapsed on üsna toredad ja soojad, päeva lõpus tulevad kallistama ja ütlevad viisakalt kooris head aega, näeme homme.
5 ajal lippame siis kõik vapralt oma kodu bussile, milleks on Disco chicken bus, no for real! Bussis on selline disko, et te ei oska seda endale ette kujutadagi, rääkida on väga raske, sest lihtsalt ei kuule. Sellest üritame me ühe video teha ja siis üles panna, et saaksite aimu.
Tegelikult tahtsime seda eile teha, aga bussijuht oli romantilisel lainel ja kuulas aeglaseid armastus laule, nii et me ei hakanud filmima, tahame teile ikka seda õiget ja muidu igapäevast diskot ikka lasta :D
Kojusõidu buss läheb jällegi 5-6 vahel, oleneb kuidas rahvast tuleb ja bussijuht tunneb, üldiselt oleme enam väheks 6ks koju saanud. 7 on meil ühtusöök, mis on vahest piinlikult vaikne vahest lihtsalt vaikne, aga söögid on muidu eriti maitsvad olnud. Neile meeldib kasutada tomatikastet hästi palju, ube, erineval kujul, mõnikord isegi plenderis kastmeks lastud ja siis sibul pidavat neil ka pea igas toidus olema, pole päris igas märganud.
Kuna me pole veel selles uues ajas sees, siis oleme ikka nii 9 ajal magama läinud. Üks päev õnnestus meil 10ni venitada.
Täna, laupäeval, saime varahommikusöögiks pannkooke, eriti hea! Nüüd oleme siin hommikut venitanud ja kell on 10 saanud. Plaan on minna peale lõunat turule ja linnaga korralikult tuvust teha.
PS! Jaana just helistas, et ta käis Kevin Pearce jardsale'l ja ostis mulle ja Merksile Kevin Pearce lumelauapüksid, ajeeeeeeeee :D Tänks kallis, jumala kihvt! Musi.
Igatahes ma püüan nüüd rohkem update'da, et ei peaks 3 leheküljelist romaani siia kirja panema.
Olge vahvad! Minul on kõik väga hästi, uus ja põnev!
Tervitused Antiguast!
Adios
G.
Lennujaam ja Carlos.
Carlos, oli meie autojuht Guatemala City'st Antiguasse ja vabal ajal korraldab ta reise, kuhu ta ka juba meid jõudis kutsuda, aga no esimest nädalavahetust kohe reisimiseks kasutama me ei hakanud. Linnast linna sõit oli umbes 45min pikk ja Carlos jutustas meile vähe ohtlikusest ja niisama asjadest. Saime teada, et väga pikki trippe chicken bus'ga ette ei maksa võtta, sest võib juhtuda see, millest ma ka rääkinud olen. Ehk siis, bussijuht lastakse maha ja buss sõidab kraavi ja sa võid viga saada. Peale 8 väljas liikumine pole ka soovitatav. Üks intsident oli ka sõidu ajal:
"Sõidame mitmerealisel teel, kõrvale tuleb mingi uhkem auto 3 jõmmiga, vahivad meile akendest sisse, olgugi, et meil olid tumedad klaasid. Kaovad korraks taha poole ja juba olid uuesti kõrval ja jõllitasid uuesti akendest sisse. Sõidavad meile ette ja pidurdavad. Carlos võttis hoo maha ja sõitis mõnda aega vähe aeglasemalt ning rohkem me neid ei näinud. Muidu oli Carlosel ukse sees suur sakkidega nuga, lihtsalt mainin ära."
Kohale jõudest tutvusime kooliga ja saime tuttavaks meie kordinaatoritega. Siis viidi meid meie uude koju, elame ühe kohaliku pere juures, kes on juba 7 aastat läbi selle programma, IVHQ, vabatahtlike võõrustanud. Peale meie on siin neid veel 3. Käisime pesus, sõime lõunat (süüa saame siin eriti korralikult ja söögid on väga maitsvad, oma majapidaja on siin, kes käib neid valmistamas ja muidu majandamas) ja läksime kooli juurde tagasi, kus tutvustati meile, millised meie päevad hakkavad välja nägema ja tehti kerge linna tuur, millest me suurt aru ei saanud, kuna ajavahest tekkinud unetus ja segadus seda ei lasknud.
Õhtusöök toimub kell 7, naljakas on see, et pererahvas meiega üldiselt ei söö, aga passib ikka lauas, õnneks mitte alati, ja see teeb selle söömise protsessi vähe ebamugavaks. Pluss veel need teised vabatahtlikud pole väga jutukad, vahest saab mingist asjast räägitud, aga no ei ole midagi väga punnitada kui keegi teine ei viitsi rääkida. Hommikuti üldiselt kuuleme üksteise mälumist :D Täna oli mul küll selline tunne, et ma purskan naerma, sest see piinlik vaikus on juba naljakas. Jimmy 48, räägib aind siis kui temalt midagi küsida ja Yi 21, on niisama veider ja enamus ajast on tal pea taldrikus. Emily 25 näeb välja nagu Emily 35, tema kohta ma ei oska midagi öelda, vahest räägib vahest mitte.
Igatahes meie päeva kava on siis selline:
Hommikusöök on kell 7, kella 8ks lähme hispaanika keele tundi, mis kestab kella 10ni. Peale meie on seal veel üks 40 aastane kutt Roj, ma pean ütlma kutt, sest ma poleks elusees uskunud, et ta 40 on, kõige rohkem pakkusime talle 30. Meil olid üllatusest mõlemal suu lahti kui ta oma vanuse ütles, lihtsalt uskumatu kuidas mõned inimesed nii hästi säilivad. Originaalis on ta pärit Indiast, aga pm enamus oma elust on ta elanud Kanadas.
Siis edasi veedame tunnikese pargis ja vahime inimesi. Kella 12 on meil kodus lõuna ja peale seda lippame bussile, chicken bus'le, see väljub 1-2 vahel, oleneb kui kiirelt täis saab või midagi taolist, et kunagi ei saa päris kindel olla, mis kell ta välja läheb. Orbude kooli sõidame umbes 20min. mäkke üles, õmber on suht kuristikud. Üks päev jäi buss kõige järsema koha peal seisma ja hakkas tagasi vajuma. Merks arvas päris tõsiselt, et me nüüd sureme ära, tal tuli kõige kartlikum nägu pähe, mida ma tal eales näinud olen. Muidugi ta polnud ainuke, mõned kohalikud lõid endale ka kujutletava risti ette, mida ma ei näinud, aga Roj hiljem ütles, ajaa.. ta käib ka meiega seal orbude koolis. Kuhu ma jäingi..a no surma me siiski ei saanud, aga jube hakkas küll, sest esimesel nädalal kuskile kuristikku poleks viitsinud vajuda. Lõpp hea kõik hea.
Orbude kool on siis selline, et seda peab üks pere lihtsalt heast südamest, et aidata üksikvanemate, vanemateta või siis teiste sugulaste poolt kasvatavaid lapsi, kellele väga tähelepanu ei pöörata. Meie ülesanne on neid aidata nende tegevustes ja õpetada nendele algtasemel inglise keelt ja kasutama arvutit. Meile Merksiga on see ülesanne hetkel äärmiselt keeruline, kuna meie ei räägi hispaania keelt, aga õnneks on meil seal veel neli inimest hispaaniast ja 2 nendest räägivad ka vabalt inglise keelt. Oleme hakkama saanud. Üks päev oli neil söögitegemise päev, mis oli meile uutele, äärmiselt hirmutav, sest kuidas need lapsed neid suur nuge kasutasid.. oioi, mina kui üsna nõrganärviline, tahtsin mitmeid kordi seda nuga nendelt ära rabada, aga peab ütlema, et nende vanuse kohta, said nad äärmiselt hästi hakkama.
Järgmisel nädalal hakkame ise ehteid valmistama, aga seda teeme meie Merksiga kahekesi. Ehted lähevad müügiks ja saadud raha läheb kooli jaoks. Sama aegselt peame kõvasti hispaania keelt harjutama, et saaks hakata lastega suhtlema, sest lapsed ise väga tahavad ja meie ka. Muidu lapsed on üsna toredad ja soojad, päeva lõpus tulevad kallistama ja ütlevad viisakalt kooris head aega, näeme homme.
5 ajal lippame siis kõik vapralt oma kodu bussile, milleks on Disco chicken bus, no for real! Bussis on selline disko, et te ei oska seda endale ette kujutadagi, rääkida on väga raske, sest lihtsalt ei kuule. Sellest üritame me ühe video teha ja siis üles panna, et saaksite aimu.
Tegelikult tahtsime seda eile teha, aga bussijuht oli romantilisel lainel ja kuulas aeglaseid armastus laule, nii et me ei hakanud filmima, tahame teile ikka seda õiget ja muidu igapäevast diskot ikka lasta :D
Kojusõidu buss läheb jällegi 5-6 vahel, oleneb kuidas rahvast tuleb ja bussijuht tunneb, üldiselt oleme enam väheks 6ks koju saanud. 7 on meil ühtusöök, mis on vahest piinlikult vaikne vahest lihtsalt vaikne, aga söögid on muidu eriti maitsvad olnud. Neile meeldib kasutada tomatikastet hästi palju, ube, erineval kujul, mõnikord isegi plenderis kastmeks lastud ja siis sibul pidavat neil ka pea igas toidus olema, pole päris igas märganud.
Kuna me pole veel selles uues ajas sees, siis oleme ikka nii 9 ajal magama läinud. Üks päev õnnestus meil 10ni venitada.
Täna, laupäeval, saime varahommikusöögiks pannkooke, eriti hea! Nüüd oleme siin hommikut venitanud ja kell on 10 saanud. Plaan on minna peale lõunat turule ja linnaga korralikult tuvust teha.
PS! Jaana just helistas, et ta käis Kevin Pearce jardsale'l ja ostis mulle ja Merksile Kevin Pearce lumelauapüksid, ajeeeeeeeee :D Tänks kallis, jumala kihvt! Musi.
Igatahes ma püüan nüüd rohkem update'da, et ei peaks 3 leheküljelist romaani siia kirja panema.
Olge vahvad! Minul on kõik väga hästi, uus ja põnev!
Tervitused Antiguast!
Adios
G.
Friday, November 5, 2010
flying high
Üle ookeani lend sujus mõnusalt. Saime maitsvat süüa ja kõik vein, mis ette anti, sai ka joodud (kaks klaasi). Magada ainult kahjuks ei saanud, mitte minutitki, mitte et halb oleks olnud, vaid lihtsalt und ei tulnud. Merksil õnnestus suu praotada 10ks minutiks. Vedas tal!
Turvakontrollist läbi, kotid selga ja minek. Uste vahelt paistiski juba kohe tantsima hakkav Jaana. Mida rõõmu!!!! Nii hea oli üle aasta aja näha Jaanat ja veel kauem polnud näinud Dagnet. Vist tuli kerge rõõmupisar ka silma :)
Asjad autosse ja võtsime suuna hotelli. Hotell oli New Yorki linnast vähe väljas, aga eriti armas korter! Laotasime oma asjad mööda tube laiali, jutustasime ja hakkasime ennast halloweeniks kostüümidesse seadma. Meil Merksiga oli lihtne, tõmbasime oma õdede kostüümid selga, mask ette, kindad kätte ja olimegi valmis. J'l ja Dee'l läks vähe rohkem aega, et oma tegelastesse sisse elada. J oli nimelt Kat von D ja Dagne oli Bat-Women. Vahepeal hüppasid meie toast läbi J ja Dee sõbrad, Tina ja ..., kuti nime enam ei mäleta, vist pole üllatus ka. Paar drinki ja linna me läksimegi.
Külastasime ühte random klubi New York citys, holloweeni puhul oli see muidugi üle rahvastatud, aga tantsida sai ja väga väga tore oli!!! Lippasime mäkist läbi ja tahtsime Merksile veel Time Square'i näidata, aga kuna metroo tööline pani täiega puussse, siis me sinna ei jõudnudki. Hakkasime hoopis taksot otsima, kes meid Yorkers'sse ära viiks. Kuna magamatus oli juba selleks ajaks 24h juures, siis minu silmis olid kõik kollased NY'i taksod valged. Tegelikult võis neil olla ka halloweeni cover.
Umbes mingi peale 4 saime vist tuppa ja tõmasime kohe kõik kerra. 9ks oli äratus, et minna hommikusööki nautima. Üli-unistena vedasime ennast hommikusöögi lauda. Piisas ilmselt ühest kergest pilgust meile ja sealt võis väljalugeda, et me pole oma iluund täis saanud. Peale sööki vedasid padjanäod ennast tunniks magama tagasi. Nimelt saime öösel receptioni kutiga kokkuleppele, et check out'i teeme kell 1 päeval, jeii...
Äratus, pesu, asjad kokku ja lennujaama poole teele. Tee peale tegime veel ühe starbucksi kohvi peatuse ja nautisime päikest. Sweet! Lennujaama sõit võttis oodatust kauem aega, kuna sattusime kesest linna ja no see liiklus seal pole just kõige kiirem. Meil muidugi oli aega maa ja ilm, kuna lend läks alles kell 7 õhtul. Lennujaamas pidi jälle tsautsau ütlema, mis oli jumala kurb! Aga jääb loota, et varsti tulevad ajad, kus saame jälle mõnusalt koos aega veeta. Tulevad! Aitäh Jaana ja Dagne, et viitsisite NY'i sõita. :) Muah!!!!!
Check-in ja paar tundi passimist, selles oleme me juba muidugi meistrid. Lend Atlantasse oli 2h ja ees ootas väga meeldiv öö lennujaama diivanil. Atlanta lennujaam nägi välja nagu mingi kaubandskeskus või muuseum või midagi muud kui lennujaam igatahes. Mina ärkasin kell 6 suure sagimise peale, lennujaam hakkas täituma inimestega. Saime oma mõned unetunnid kirja, check-in ja hommikusöök ning jube ootaski meid uus lend, 3,5h. Magada sain mina pool tundi ja Merks vist magas terve lennu, ta oli kuskil minust eemal ja lasi rahus und.
Guatemala lennujaamast väljudes ootas meid Carlos meie nimede sildiga...
jätkub
Turvakontrollist läbi, kotid selga ja minek. Uste vahelt paistiski juba kohe tantsima hakkav Jaana. Mida rõõmu!!!! Nii hea oli üle aasta aja näha Jaanat ja veel kauem polnud näinud Dagnet. Vist tuli kerge rõõmupisar ka silma :)
Asjad autosse ja võtsime suuna hotelli. Hotell oli New Yorki linnast vähe väljas, aga eriti armas korter! Laotasime oma asjad mööda tube laiali, jutustasime ja hakkasime ennast halloweeniks kostüümidesse seadma. Meil Merksiga oli lihtne, tõmbasime oma õdede kostüümid selga, mask ette, kindad kätte ja olimegi valmis. J'l ja Dee'l läks vähe rohkem aega, et oma tegelastesse sisse elada. J oli nimelt Kat von D ja Dagne oli Bat-Women. Vahepeal hüppasid meie toast läbi J ja Dee sõbrad, Tina ja ..., kuti nime enam ei mäleta, vist pole üllatus ka. Paar drinki ja linna me läksimegi.
Külastasime ühte random klubi New York citys, holloweeni puhul oli see muidugi üle rahvastatud, aga tantsida sai ja väga väga tore oli!!! Lippasime mäkist läbi ja tahtsime Merksile veel Time Square'i näidata, aga kuna metroo tööline pani täiega puussse, siis me sinna ei jõudnudki. Hakkasime hoopis taksot otsima, kes meid Yorkers'sse ära viiks. Kuna magamatus oli juba selleks ajaks 24h juures, siis minu silmis olid kõik kollased NY'i taksod valged. Tegelikult võis neil olla ka halloweeni cover.
Umbes mingi peale 4 saime vist tuppa ja tõmasime kohe kõik kerra. 9ks oli äratus, et minna hommikusööki nautima. Üli-unistena vedasime ennast hommikusöögi lauda. Piisas ilmselt ühest kergest pilgust meile ja sealt võis väljalugeda, et me pole oma iluund täis saanud. Peale sööki vedasid padjanäod ennast tunniks magama tagasi. Nimelt saime öösel receptioni kutiga kokkuleppele, et check out'i teeme kell 1 päeval, jeii...
Äratus, pesu, asjad kokku ja lennujaama poole teele. Tee peale tegime veel ühe starbucksi kohvi peatuse ja nautisime päikest. Sweet! Lennujaama sõit võttis oodatust kauem aega, kuna sattusime kesest linna ja no see liiklus seal pole just kõige kiirem. Meil muidugi oli aega maa ja ilm, kuna lend läks alles kell 7 õhtul. Lennujaamas pidi jälle tsautsau ütlema, mis oli jumala kurb! Aga jääb loota, et varsti tulevad ajad, kus saame jälle mõnusalt koos aega veeta. Tulevad! Aitäh Jaana ja Dagne, et viitsisite NY'i sõita. :) Muah!!!!!
Check-in ja paar tundi passimist, selles oleme me juba muidugi meistrid. Lend Atlantasse oli 2h ja ees ootas väga meeldiv öö lennujaama diivanil. Atlanta lennujaam nägi välja nagu mingi kaubandskeskus või muuseum või midagi muud kui lennujaam igatahes. Mina ärkasin kell 6 suure sagimise peale, lennujaam hakkas täituma inimestega. Saime oma mõned unetunnid kirja, check-in ja hommikusöök ning jube ootaski meid uus lend, 3,5h. Magada sain mina pool tundi ja Merks vist magas terve lennu, ta oli kuskil minust eemal ja lasi rahus und.
Guatemala lennujaamast väljudes ootas meid Carlos meie nimede sildiga...
jätkub
Wednesday, November 3, 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)