Muy bien.

... no hispaania keele tundidega on ka ju algust juba tehtud, aga tagasi kuhu jäime.
Lennujaam ja Carlos.
Carlos, oli meie autojuht Guatemala City'st Antiguasse ja vabal ajal korraldab ta reise, kuhu ta ka juba meid jõudis kutsuda, aga no esimest nädalavahetust kohe reisimiseks kasutama me ei hakanud. Linnast linna sõit oli umbes 45min pikk ja Carlos jutustas meile vähe ohtlikusest ja niisama asjadest. Saime teada, et väga pikki trippe chicken bus'ga ette ei maksa võtta, sest võib juhtuda see, millest ma ka rääkinud olen. Ehk siis, bussijuht lastakse maha ja buss sõidab kraavi ja sa võid viga saada. Peale 8 väljas liikumine pole ka soovitatav. Üks intsident oli ka sõidu ajal:
"Sõidame mitmerealisel teel, kõrvale tuleb mingi uhkem auto 3 jõmmiga, vahivad meile akendest sisse, olgugi, et meil olid tumedad klaasid. Kaovad korraks taha poole ja juba olid uuesti kõrval ja jõllitasid uuesti akendest sisse. Sõidavad meile ette ja pidurdavad. Carlos võttis hoo maha ja sõitis mõnda aega vähe aeglasemalt ning rohkem me neid ei näinud. Muidu oli Carlosel ukse sees suur sakkidega nuga, lihtsalt mainin ära."
Kohale jõudest tutvusime kooliga ja saime tuttavaks meie kordinaatoritega. Siis viidi meid meie uude koju, elame ühe kohaliku pere juures, kes on juba 7 aastat läbi selle programma, IVHQ, vabatahtlike võõrustanud. Peale meie on siin neid veel 3. Käisime pesus, sõime lõunat (süüa saame siin eriti korralikult ja söögid on väga maitsvad, oma majapidaja on siin, kes käib neid valmistamas ja muidu majandamas) ja läksime kooli juurde tagasi, kus tutvustati meile, millised meie päevad hakkavad välja nägema ja tehti kerge linna tuur, millest me suurt aru ei saanud, kuna ajavahest tekkinud unetus ja segadus seda ei lasknud.
Õhtusöök toimub kell 7, naljakas on see, et pererahvas meiega üldiselt ei söö, aga passib ikka lauas, õnneks mitte alati, ja see teeb selle söömise protsessi vähe ebamugavaks. Pluss veel need teised vabatahtlikud pole väga jutukad, vahest saab mingist asjast räägitud, aga no ei ole midagi väga punnitada kui keegi teine ei viitsi rääkida. Hommikuti üldiselt kuuleme üksteise mälumist :D Täna oli mul küll selline tunne, et ma purskan naerma, sest see piinlik vaikus on juba naljakas. Jimmy 48, räägib aind siis kui temalt midagi küsida ja Yi 21, on niisama veider ja enamus ajast on tal pea taldrikus. Emily 25 näeb välja nagu Emily 35, tema kohta ma ei oska midagi öelda, vahest räägib vahest mitte.
Igatahes meie päeva kava on siis selline:
Hommikusöök on kell 7, kella 8ks lähme hispaanika keele tundi, mis kestab kella 10ni. Peale meie on seal veel üks 40 aastane kutt Roj, ma pean ütlma kutt, sest ma poleks elusees uskunud, et ta 40 on, kõige rohkem pakkusime talle 30. Meil olid üllatusest mõlemal suu lahti kui ta oma vanuse ütles, lihtsalt uskumatu kuidas mõned inimesed nii hästi säilivad. Originaalis on ta pärit Indiast, aga pm enamus oma elust on ta elanud Kanadas.
Siis edasi veedame tunnikese pargis ja vahime inimesi. Kella 12 on meil kodus lõuna ja peale seda lippame bussile, chicken bus'le, see väljub 1-2 vahel, oleneb kui kiirelt täis saab või midagi taolist, et kunagi ei saa päris kindel olla, mis kell ta välja läheb. Orbude kooli sõidame umbes 20min. mäkke üles, õmber on suht kuristikud. Üks päev jäi buss kõige järsema koha peal seisma ja hakkas tagasi vajuma. Merks arvas päris tõsiselt, et me nüüd sureme ära, tal tuli kõige kartlikum nägu pähe, mida ma tal eales näinud olen. Muidugi ta polnud ainuke, mõned kohalikud lõid endale ka kujutletava risti ette, mida ma ei näinud, aga Roj hiljem ütles, ajaa.. ta käib ka meiega seal orbude koolis. Kuhu ma jäingi..a no surma me siiski ei saanud, aga jube hakkas küll, sest esimesel nädalal kuskile kuristikku poleks viitsinud vajuda. Lõpp hea kõik hea.
Orbude kool on siis selline, et seda peab üks pere lihtsalt heast südamest, et aidata üksikvanemate, vanemateta või siis teiste sugulaste poolt kasvatavaid lapsi, kellele väga tähelepanu ei pöörata. Meie ülesanne on neid aidata nende tegevustes ja õpetada nendele algtasemel inglise keelt ja kasutama arvutit. Meile Merksiga on see ülesanne hetkel äärmiselt keeruline, kuna meie ei räägi hispaania keelt, aga õnneks on meil seal veel neli inimest hispaaniast ja 2 nendest räägivad ka vabalt inglise keelt. Oleme hakkama saanud. Üks päev oli neil söögitegemise päev, mis oli meile uutele, äärmiselt hirmutav, sest kuidas need lapsed neid suur nuge kasutasid.. oioi, mina kui üsna nõrganärviline, tahtsin mitmeid kordi seda nuga nendelt ära rabada, aga peab ütlema, et nende vanuse kohta, said nad äärmiselt hästi hakkama.
Järgmisel nädalal hakkame ise ehteid valmistama, aga seda teeme meie Merksiga kahekesi. Ehted lähevad müügiks ja saadud raha läheb kooli jaoks. Sama aegselt peame kõvasti hispaania keelt harjutama, et saaks hakata lastega suhtlema, sest lapsed ise väga tahavad ja meie ka. Muidu lapsed on üsna toredad ja soojad, päeva lõpus tulevad kallistama ja ütlevad viisakalt kooris head aega, näeme homme.
5 ajal lippame siis kõik vapralt oma kodu bussile, milleks on Disco chicken bus, no for real! Bussis on selline disko, et te ei oska seda endale ette kujutadagi, rääkida on väga raske, sest lihtsalt ei kuule. Sellest üritame me ühe video teha ja siis üles panna, et saaksite aimu.
Tegelikult tahtsime seda eile teha, aga bussijuht oli romantilisel lainel ja kuulas aeglaseid armastus laule, nii et me ei hakanud filmima, tahame teile ikka seda õiget ja muidu igapäevast diskot ikka lasta :D
Kojusõidu buss läheb jällegi 5-6 vahel, oleneb kuidas rahvast tuleb ja bussijuht tunneb, üldiselt oleme enam väheks 6ks koju saanud. 7 on meil ühtusöök, mis on vahest piinlikult vaikne vahest lihtsalt vaikne, aga söögid on muidu eriti maitsvad olnud. Neile meeldib kasutada tomatikastet hästi palju, ube, erineval kujul, mõnikord isegi plenderis kastmeks lastud ja siis sibul pidavat neil ka pea igas toidus olema, pole päris igas märganud.
Kuna me pole veel selles uues ajas sees, siis oleme ikka nii 9 ajal magama läinud. Üks päev õnnestus meil 10ni venitada.
Täna, laupäeval, saime varahommikusöögiks pannkooke, eriti hea! Nüüd oleme siin hommikut venitanud ja kell on 10 saanud. Plaan on minna peale lõunat turule ja linnaga korralikult tuvust teha.

PS! Jaana just helistas, et ta käis Kevin Pearce jardsale'l ja ostis mulle ja Merksile Kevin Pearce lumelauapüksid, ajeeeeeeeee :D Tänks kallis, jumala kihvt! Musi.

Igatahes ma püüan nüüd rohkem update'da, et ei peaks 3 leheküljelist romaani siia kirja panema.
Olge vahvad! Minul on kõik väga hästi, uus ja põnev!
Tervitused Antiguast!

Adios
G.