Viimased päevad tööl on läinud eriti rahulikult. Eelmise nädala neljapäeval ja reedel käisime, ükspäev lastega ja teine päev lasteta, matkamas. Kõrgel ja ilusa vaatega. See nädal oleme tegelenud rohkem niiöelda ehitustöödega: värvinud, lihvinud, kraapinud. Lastele riiulid, lauad ja kõikvõimalikud kooliks vajalikud asjad. Olengi siin ülepeakaela värviga koos. Aga meil on hästi mõnus seltskond. Hispaania, Austraalia, Kanada, Saksamaa, Ameerika ja meie :)
Ma vist pole maininud, et siin pole eriti liiklusmärke. Olen näinud stop-, ühesuunaline- ja kahesuunalisemärki. Kiirusepiirangu märke pole ka veel trehvanud. Autodesse topitake tavaliselt nii palju inimesi kui mahub või parasjagu vaja on, piirangut ilmselt pole ka sellele.
Järgmine mainimisväärt asjaolu on see, et lapsed ripuvad tisside otsas, KUSIGANES, ma nüüd ei naljata. Neile on see normaalne, et oled kirikus, laps on tissi otsas, räägid preestriga pihitoolis juttu, laps tissi otsas, tänaval jalutab vastu, laps tissi otsas, pargis, bussis no ikka ükskõik kus kohas, võite ainult fantaasial lennata lasta, nad ei vali kohta ega ka mitte aega. Minule kõige veidram oli, kui me käisime laste kodusid külastamas, ja ema lükkas oma kahe aastase lapse vestluse käigus tissi otsa.
Lastevankreid siin ei kasutada, selle aja jooksul olen vist heal juhul 4 vankrit/käru näinud, värsked väiksed beebid on lihtsalt paksu tekiga süles ja vähe vanemad, umbes kuni 3 aastani, kantakse rätikuga seljas või kohupeal, kus parasjagu ruumi on. Sest teadagi kõik asjad käivad rätikuga selga või peapeale. Peapeale pakitakse vahel uskumatult suured pambud, aga nad harjutavad seda juba väiksest peale, nii et pole imestada. Tasakaalu tunnetus on super.
Homme on meil viimane päev laste juures, mis saab kurb olema, juba tean ette. Lapsed on ikka päris armsaks saanud ja tundub, et ka meie neile. Siis jääb veel üks nädal, mil kavatseme natuke ringi vaadata, sest pole väga saanud seda teha ja siis juba koju me tulemegi.
Tervitused päikeselisest Antiguast!
G.
Thursday, December 2, 2010
Thursday, November 25, 2010
Real life goes on..
Tänane päev laste juures läks üsna huvutavalt.
Midagi ma otseslt tegema ei pidanud, aga tolknesin natuke kaasas.
Nimelt teevad nad laste tausta uuringut ja sellega seoses käiakse laste kodudes. Minu tänane ülesanne oli lihtsalt kaasa minna, et ma saaksin ka aimu kuidas need lapsed tegelikult elavad.
Läksime kahekesi ühe Hispaaniast pärit vabatahtlikuga, Rafael 58 aastane. Küsimused, mis neilt küsiti puudutasid lapse söömis tavasid, mitmekesi elatakse, kas on olemas pesemisvõimalused ja üldse kõike võimalikku.
Käisime kahe väga armsa tüdruku kodudes.
Esimes tüdruku ema on 27 ja tal on 3 last, keda ta kasvatab pm üksinda. Mulle jäi selgusetuks, kus on laste isa, aga igatahes teda pole. Oli aind vanaema. 5 inimest magavad ühes imepisikeses toas, kus on kaks voodit, mille seinad olid umbes saepuruplaadi paksused. Parasjagu jooksis toas ka hiir ringi. Köögist rääkida ei saa, kuna see oli pm olematu. Õlgedest või millestki sarnasest tehtud nurgake, pliit ei töötanud ja süüa tehti nii, et lõke põrandale, mis oli siis maapind ja nii ta käis. Ühte riiulit nägin ka. Vets oli kohe kanade pisikese puuri kõrval, lihtalt üks plekist vetsupott ja rohkelt kärbseid. Kuhu see solk läheb, see jäi ka selgusetuks. Võib olla, et vahetatkse vetsu asukohta aegajalt. Pesu pesemiseks oli neil kraanikauss õue peal, nii on ka enamustel või siis pestakse üldse jõgedes kuskil, kerge katuse all. Nn. vannituba oli ka hoovi ühes nurgas, ma sinna sisse ei piilunud, aga ilmselt ega seal midagi vaadata poleksi olnud.
Teise tüdruku ema(25, nägi välja vähemalt 30) kasvatb kahte pisikest last üksinda, 5 ja 3. Elab koos oma vanematega ja nagu ma aru sain, siis lastel on tegelikult isa ka, kes käib kuskil mujal tööl ja aegajalt koju ka tuleb. Isale meeldib alkohol ja pidi aegajalt vägivaldne olema. Nende kodu oli muidu väga puhas, nii puhtaks kui saab maapinna pühkida. Magamistuba oli nagu ikka, eriti pisikene. Ühes voodis pidavat 5 inimest magama, ma päris täpselt ei tea kuidas see välja näeb, aga nii on. Vahepeal küsimustele vastates tekkis igatahes emal kerge pinge ja talle oli vaja kinnitada, et see kõik on konfidentsiaalne, kuna Rafa väga hästi inglise k. ei räägi, siis ma ei saanud klõigest aru.
Mul ei olnud endal fotokat kaasas, aga sain kasutada Jessica(austraalia tüdruk, kes meiega töötab) fotokat. Aga ega ma väga turisti ei tahtnud mängida ja pealetükkivalt pilte teha, aga midagi tegin ja kui kätte saan pildid, siis postitan teile ka. Tüdrukud ise on üsna rõõmsad lapsed. Muidu on meil väga erinevaid lapsi koolis, osad on vaiksed ja endasse tõmbunud jne. Ja need kodud, kus me täna käisime, polnud ka kõige hullemate killast. Rafa teadis rääkida ja olen ise ka kuulnud, et osadel on kodus asi päris hull.
Kerge ülevaade teile... loodan pildid ka kiirelt saada.
Midagi ma otseslt tegema ei pidanud, aga tolknesin natuke kaasas.
Nimelt teevad nad laste tausta uuringut ja sellega seoses käiakse laste kodudes. Minu tänane ülesanne oli lihtsalt kaasa minna, et ma saaksin ka aimu kuidas need lapsed tegelikult elavad.
Läksime kahekesi ühe Hispaaniast pärit vabatahtlikuga, Rafael 58 aastane. Küsimused, mis neilt küsiti puudutasid lapse söömis tavasid, mitmekesi elatakse, kas on olemas pesemisvõimalused ja üldse kõike võimalikku.
Käisime kahe väga armsa tüdruku kodudes.
Esimes tüdruku ema on 27 ja tal on 3 last, keda ta kasvatab pm üksinda. Mulle jäi selgusetuks, kus on laste isa, aga igatahes teda pole. Oli aind vanaema. 5 inimest magavad ühes imepisikeses toas, kus on kaks voodit, mille seinad olid umbes saepuruplaadi paksused. Parasjagu jooksis toas ka hiir ringi. Köögist rääkida ei saa, kuna see oli pm olematu. Õlgedest või millestki sarnasest tehtud nurgake, pliit ei töötanud ja süüa tehti nii, et lõke põrandale, mis oli siis maapind ja nii ta käis. Ühte riiulit nägin ka. Vets oli kohe kanade pisikese puuri kõrval, lihtalt üks plekist vetsupott ja rohkelt kärbseid. Kuhu see solk läheb, see jäi ka selgusetuks. Võib olla, et vahetatkse vetsu asukohta aegajalt. Pesu pesemiseks oli neil kraanikauss õue peal, nii on ka enamustel või siis pestakse üldse jõgedes kuskil, kerge katuse all. Nn. vannituba oli ka hoovi ühes nurgas, ma sinna sisse ei piilunud, aga ilmselt ega seal midagi vaadata poleksi olnud.
Teise tüdruku ema(25, nägi välja vähemalt 30) kasvatb kahte pisikest last üksinda, 5 ja 3. Elab koos oma vanematega ja nagu ma aru sain, siis lastel on tegelikult isa ka, kes käib kuskil mujal tööl ja aegajalt koju ka tuleb. Isale meeldib alkohol ja pidi aegajalt vägivaldne olema. Nende kodu oli muidu väga puhas, nii puhtaks kui saab maapinna pühkida. Magamistuba oli nagu ikka, eriti pisikene. Ühes voodis pidavat 5 inimest magama, ma päris täpselt ei tea kuidas see välja näeb, aga nii on. Vahepeal küsimustele vastates tekkis igatahes emal kerge pinge ja talle oli vaja kinnitada, et see kõik on konfidentsiaalne, kuna Rafa väga hästi inglise k. ei räägi, siis ma ei saanud klõigest aru.
Mul ei olnud endal fotokat kaasas, aga sain kasutada Jessica(austraalia tüdruk, kes meiega töötab) fotokat. Aga ega ma väga turisti ei tahtnud mängida ja pealetükkivalt pilte teha, aga midagi tegin ja kui kätte saan pildid, siis postitan teile ka. Tüdrukud ise on üsna rõõmsad lapsed. Muidu on meil väga erinevaid lapsi koolis, osad on vaiksed ja endasse tõmbunud jne. Ja need kodud, kus me täna käisime, polnud ka kõige hullemate killast. Rafa teadis rääkida ja olen ise ka kuulnud, et osadel on kodus asi päris hull.
Kerge ülevaade teile... loodan pildid ka kiirelt saada.
Tuesday, November 23, 2010
Elu Antiguas jätkub.
Oleme siin vahepeal aktiivsed ja mitte aktiivsed olnud.
Minu mitteaktiivsus väljendub eelkõige blogi kijutamises ja natuke ka hispaania keele õppimises, viimase oleme nüüd mõnedeks päevadeks ära jätnud. Vaatab kuidas edasi läheb. Me pole oma õpetajast väga vaimustuses, natuke raske on, kui ta inglise keelt ei räägi ja siis enamus ajast pead arvama, mis see nüüd siis olla võiks, mis ta just ütles.
Aga üle-eelmine nädalavahetus käisime Atitlani järve ääre, mis jääb meist umbes 2h kaugusele. Sõit sinna oli päris huvitav, kahe realisest teest oli saanud üsna tihti ühe realine, kuna suurte vihmade tõttu oli lihtsalt tee ära kadunud.
Bussiga toodi meid ühele poole järve ja sealt võtsime paadi ja sõitsime teisele poole, ühte armsasse hipi linna. Järv ise on mägede vahel ja eriti ilus oli kogu see ümbrus seal. Nautisime linna ja veetsime mõnusalt aega oma uute sõpradega. Peol käisime ka, selline kõige mõnusama muusikaga pidu oli, trummid ja mitte trummid, kohalikud ja mitte kohalikud, tantsu ja veel rohkem tantsu, meeldis ja siis meeldis veel rohkem.
Tagasi sõites, nägin ma tee peal laipa. Või noh, ma nägin aind jalgu, sest ta oli kilega kaetud.
Jäime väga rahule oma nädalavahetusega!
Tollel nädalavahetusel tuli meile majja veel üks vabatahtlik, kes on pärit Austraaliast ja on siin vaid kaks nädalat, et siis nüüdseks ta lähebki reedel juba ära. Õnneks ta on vähe jutukam kui meil need ülejäänud siin olnud on ja eriti vaiksed õhtusöögid on asendunud vähe jutukamatega.
Eelmise nädala sees midagi jalust rabavt ei juhtunud, olime natuke sotsiaalsed ja käisime tantsimas. Ahaa... natuke haiged olime ka, Merks kolmap ja mina neljap. Merksil oli mingit laadi kõhugripp, minul oli kindlalt palavik ja lihtsalt magu valutas. Nüüdseks olen täiesti korras ja Merks on uuesti haige, sai laup kuskilt mingi külmetuse tõve kallale.
Käisime laupäeva vara hommikul vulkaani tripil. See tähendas, siis et tõusime enne 6 hommikul, riietasime ennast matkasellideks. Sõit sinna oli üle tunni ja matk üles pilvedesse oli ka umbes tunnike, pääääääääääris läbi võttis see üles ronimine. Kõige suurem jama selle asja juures oli see, et ilm oli täiesti pilvine ja meile seda imeilusat vaadet ei avanenud, küll aga saime seal kuumuses vahukomme grillida ja külmast õhust sooja kätte. Aga väga kift oli ikkagi, see pind oli väga huvitav ja mõnes kohas ikka auras nii kuuma, et puu toigas läks kenast põlema.
Pühapäeval käisime jalgpalli vaatamas, kuhu kutsus meid üks kohalik sõber. Saime tasuta piletid ja mina sain kuulsaks :D Tegelt oli nii, et nii kui ma sinna tribüünile maha sain istutud, siis lendas mulle mikrofiniga tüüp kõrvale ja kaameramees järgi. Merks oli nii kõveras ja rabas mult kaamera käest ära. Ma sain anda pisikese(õnneks pisikese, kuna ta väga inglise keelt ei osanud) intervjuu, mida pidi näitama õhtul kuskilt kohalikust kanalist, aga ma ei jõudnudki vaadat ja ega ma enda vaatamisest nüüd nii huvitatud ka polnud. See oli rohkem naljaks! Ülejäänud pühapäev läks lebotades.
Täna käisin jälle salsa tunnis, mulle ikka väga väga meeldib! Võib-olla ka selle pärast, et seal saab nii palju nalja. Homme läheme igatahes oma oskusid testima kohalikku salsa klubisse, ajee :D
Ahjaa.. käisin siin üks päev jooksmas, puhas ulme! Jala ära murdmise tõenäosus on 95%, siin on ju aind munakivi teed, väga ei taha sellega riskida.
Kirjutamiseni, tervitan lugejaid ja mitte lugejaid :)
Päike.
Minu mitteaktiivsus väljendub eelkõige blogi kijutamises ja natuke ka hispaania keele õppimises, viimase oleme nüüd mõnedeks päevadeks ära jätnud. Vaatab kuidas edasi läheb. Me pole oma õpetajast väga vaimustuses, natuke raske on, kui ta inglise keelt ei räägi ja siis enamus ajast pead arvama, mis see nüüd siis olla võiks, mis ta just ütles.
Aga üle-eelmine nädalavahetus käisime Atitlani järve ääre, mis jääb meist umbes 2h kaugusele. Sõit sinna oli päris huvitav, kahe realisest teest oli saanud üsna tihti ühe realine, kuna suurte vihmade tõttu oli lihtsalt tee ära kadunud.
Bussiga toodi meid ühele poole järve ja sealt võtsime paadi ja sõitsime teisele poole, ühte armsasse hipi linna. Järv ise on mägede vahel ja eriti ilus oli kogu see ümbrus seal. Nautisime linna ja veetsime mõnusalt aega oma uute sõpradega. Peol käisime ka, selline kõige mõnusama muusikaga pidu oli, trummid ja mitte trummid, kohalikud ja mitte kohalikud, tantsu ja veel rohkem tantsu, meeldis ja siis meeldis veel rohkem.
Tagasi sõites, nägin ma tee peal laipa. Või noh, ma nägin aind jalgu, sest ta oli kilega kaetud.
Jäime väga rahule oma nädalavahetusega!
Tollel nädalavahetusel tuli meile majja veel üks vabatahtlik, kes on pärit Austraaliast ja on siin vaid kaks nädalat, et siis nüüdseks ta lähebki reedel juba ära. Õnneks ta on vähe jutukam kui meil need ülejäänud siin olnud on ja eriti vaiksed õhtusöögid on asendunud vähe jutukamatega.
Eelmise nädala sees midagi jalust rabavt ei juhtunud, olime natuke sotsiaalsed ja käisime tantsimas. Ahaa... natuke haiged olime ka, Merks kolmap ja mina neljap. Merksil oli mingit laadi kõhugripp, minul oli kindlalt palavik ja lihtsalt magu valutas. Nüüdseks olen täiesti korras ja Merks on uuesti haige, sai laup kuskilt mingi külmetuse tõve kallale.
Käisime laupäeva vara hommikul vulkaani tripil. See tähendas, siis et tõusime enne 6 hommikul, riietasime ennast matkasellideks. Sõit sinna oli üle tunni ja matk üles pilvedesse oli ka umbes tunnike, pääääääääääris läbi võttis see üles ronimine. Kõige suurem jama selle asja juures oli see, et ilm oli täiesti pilvine ja meile seda imeilusat vaadet ei avanenud, küll aga saime seal kuumuses vahukomme grillida ja külmast õhust sooja kätte. Aga väga kift oli ikkagi, see pind oli väga huvitav ja mõnes kohas ikka auras nii kuuma, et puu toigas läks kenast põlema.
Pühapäeval käisime jalgpalli vaatamas, kuhu kutsus meid üks kohalik sõber. Saime tasuta piletid ja mina sain kuulsaks :D Tegelt oli nii, et nii kui ma sinna tribüünile maha sain istutud, siis lendas mulle mikrofiniga tüüp kõrvale ja kaameramees järgi. Merks oli nii kõveras ja rabas mult kaamera käest ära. Ma sain anda pisikese(õnneks pisikese, kuna ta väga inglise keelt ei osanud) intervjuu, mida pidi näitama õhtul kuskilt kohalikust kanalist, aga ma ei jõudnudki vaadat ja ega ma enda vaatamisest nüüd nii huvitatud ka polnud. See oli rohkem naljaks! Ülejäänud pühapäev läks lebotades.
Täna käisin jälle salsa tunnis, mulle ikka väga väga meeldib! Võib-olla ka selle pärast, et seal saab nii palju nalja. Homme läheme igatahes oma oskusid testima kohalikku salsa klubisse, ajee :D
Ahjaa.. käisin siin üks päev jooksmas, puhas ulme! Jala ära murdmise tõenäosus on 95%, siin on ju aind munakivi teed, väga ei taha sellega riskida.
Kirjutamiseni, tervitan lugejaid ja mitte lugejaid :)
Päike.
Tuesday, November 16, 2010
Saturday, November 13, 2010
Söök.
See väärib mainimist!
Meil on lihtsalt üle prahi söögid! Kõige põnevam selle juures muidugi on see, et meil pole halli aimugi, mida me endale sisse sööme. Aga kõik on tervislik ja maitsev! Natuke tunneb puudust vürtsistest toitudest ja juustust, muidu on kõik bueno!
Suured tänud lähevad meie majapidaja Luisale! Gracias!
Käisime eile salsa laiv muusikat kuulamas ja kus seal vihuti salsat tantsida. Kaalume tõsiselt endale ühte lisatundi juurde võtta, et saaks ka salsa ässaks hakata :D Väga meeldib!
Üldse meeldib siin väga, tore on! (:
Nädalavahetuseks sõidame järve äärde, mis on 3h kaugusel, veedame öö seal ja siis pühapäeval tagasi.
Ilusat nädalavahetust teile ka!
Meil on lihtsalt üle prahi söögid! Kõige põnevam selle juures muidugi on see, et meil pole halli aimugi, mida me endale sisse sööme. Aga kõik on tervislik ja maitsev! Natuke tunneb puudust vürtsistest toitudest ja juustust, muidu on kõik bueno!
Suured tänud lähevad meie majapidaja Luisale! Gracias!
Käisime eile salsa laiv muusikat kuulamas ja kus seal vihuti salsat tantsida. Kaalume tõsiselt endale ühte lisatundi juurde võtta, et saaks ka salsa ässaks hakata :D Väga meeldib!
Üldse meeldib siin väga, tore on! (:
Nädalavahetuseks sõidame järve äärde, mis on 3h kaugusel, veedame öö seal ja siis pühapäeval tagasi.
Ilusat nädalavahetust teile ka!
Tuesday, November 9, 2010
Esmaspäevane Salsa tund.
Muidugi me suutsime kohe esimene tund 10min hiljaks jääda, buss läks hiljem välja ja me pöörasime valest tänavast ära, aga põhimõtteliselt polnud hullu midagi, olime esimesed ja peaaegu ka ainukesed!
Õpetaja nime muidugi ei mäleta, aga oletatavasti 30ndate lõpus olev, nii umbes 172cm pikk, mustade ülepea kammitud juustega, ümber triiksärgi ja üsna ümber teksadega meesterahvas.
Tavaliselt pidavat nii umbes 10 inimest kohal olema, aga seekord piirdus asi meie, ühe rootsi tüdrukuga, kes jäi rohkem hiljaks kui meie ja oli salsa tunde võtnud enne 15. Lõpu poole tulid veel kaks meie kooli töötajat ka kaasa swingima.
Nalja sai palju! Kui te olete näinud kunagi inimest sulle väga sügavalt silma vaatamas, siis meie õpetaja pilk on puuuuuuriv. Päriselt! Ta võiks vabalt oma pilguga sind sinu taga oleva seina külge naelutada. Väga temperamentne!
Selgeks saime kõik, mis esimeses tunnis peaks selgeks saama ja me Merksiga saime kiita ka, et me esimesel tunnil nii hästi muusikasse tantsisime ja üldse pihta saime, pareminigi kui neiu, kes 15h tunde oli võtnud, ajeee :)
Rõõmuga lähme järgmisesse tundi!
"Swing like you've never swung before!" meie uue õpetaja moodsad sõnad ja oi kus me svingisime :D
Meil koolis täna selgus, et kahel lapsel umbes 35st pole täisid, ülejäänutel on. Olin üsna kindel, et olin ka need juba endale hankinud. Merks tegi õhtul väikese tseki, aga tundub, et olen hetkel veel nendest puhas.... uuuh.
PS! Uued lennukipiletid said ka ostetud ja need viivad meid 7. jaanuaril Bostoni. One-way ticket!
Õpetaja nime muidugi ei mäleta, aga oletatavasti 30ndate lõpus olev, nii umbes 172cm pikk, mustade ülepea kammitud juustega, ümber triiksärgi ja üsna ümber teksadega meesterahvas.
Tavaliselt pidavat nii umbes 10 inimest kohal olema, aga seekord piirdus asi meie, ühe rootsi tüdrukuga, kes jäi rohkem hiljaks kui meie ja oli salsa tunde võtnud enne 15. Lõpu poole tulid veel kaks meie kooli töötajat ka kaasa swingima.
Nalja sai palju! Kui te olete näinud kunagi inimest sulle väga sügavalt silma vaatamas, siis meie õpetaja pilk on puuuuuuriv. Päriselt! Ta võiks vabalt oma pilguga sind sinu taga oleva seina külge naelutada. Väga temperamentne!
Selgeks saime kõik, mis esimeses tunnis peaks selgeks saama ja me Merksiga saime kiita ka, et me esimesel tunnil nii hästi muusikasse tantsisime ja üldse pihta saime, pareminigi kui neiu, kes 15h tunde oli võtnud, ajeee :)
Rõõmuga lähme järgmisesse tundi!
"Swing like you've never swung before!" meie uue õpetaja moodsad sõnad ja oi kus me svingisime :D
Meil koolis täna selgus, et kahel lapsel umbes 35st pole täisid, ülejäänutel on. Olin üsna kindel, et olin ka need juba endale hankinud. Merks tegi õhtul väikese tseki, aga tundub, et olen hetkel veel nendest puhas.... uuuh.
PS! Uued lennukipiletid said ka ostetud ja need viivad meid 7. jaanuaril Bostoni. One-way ticket!
Monday, November 8, 2010
Antigua.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Vaade meie maja eest on imeline.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Meie kool Maximo Nivel, algamas on hispaania keele tund paramparaaa....
Saturday, November 6, 2010
Muy bien.
... no hispaania keele tundidega on ka ju algust juba tehtud, aga tagasi kuhu jäime.
Lennujaam ja Carlos.
Carlos, oli meie autojuht Guatemala City'st Antiguasse ja vabal ajal korraldab ta reise, kuhu ta ka juba meid jõudis kutsuda, aga no esimest nädalavahetust kohe reisimiseks kasutama me ei hakanud. Linnast linna sõit oli umbes 45min pikk ja Carlos jutustas meile vähe ohtlikusest ja niisama asjadest. Saime teada, et väga pikki trippe chicken bus'ga ette ei maksa võtta, sest võib juhtuda see, millest ma ka rääkinud olen. Ehk siis, bussijuht lastakse maha ja buss sõidab kraavi ja sa võid viga saada. Peale 8 väljas liikumine pole ka soovitatav. Üks intsident oli ka sõidu ajal:
"Sõidame mitmerealisel teel, kõrvale tuleb mingi uhkem auto 3 jõmmiga, vahivad meile akendest sisse, olgugi, et meil olid tumedad klaasid. Kaovad korraks taha poole ja juba olid uuesti kõrval ja jõllitasid uuesti akendest sisse. Sõidavad meile ette ja pidurdavad. Carlos võttis hoo maha ja sõitis mõnda aega vähe aeglasemalt ning rohkem me neid ei näinud. Muidu oli Carlosel ukse sees suur sakkidega nuga, lihtsalt mainin ära."
Kohale jõudest tutvusime kooliga ja saime tuttavaks meie kordinaatoritega. Siis viidi meid meie uude koju, elame ühe kohaliku pere juures, kes on juba 7 aastat läbi selle programma, IVHQ, vabatahtlike võõrustanud. Peale meie on siin neid veel 3. Käisime pesus, sõime lõunat (süüa saame siin eriti korralikult ja söögid on väga maitsvad, oma majapidaja on siin, kes käib neid valmistamas ja muidu majandamas) ja läksime kooli juurde tagasi, kus tutvustati meile, millised meie päevad hakkavad välja nägema ja tehti kerge linna tuur, millest me suurt aru ei saanud, kuna ajavahest tekkinud unetus ja segadus seda ei lasknud.
Õhtusöök toimub kell 7, naljakas on see, et pererahvas meiega üldiselt ei söö, aga passib ikka lauas, õnneks mitte alati, ja see teeb selle söömise protsessi vähe ebamugavaks. Pluss veel need teised vabatahtlikud pole väga jutukad, vahest saab mingist asjast räägitud, aga no ei ole midagi väga punnitada kui keegi teine ei viitsi rääkida. Hommikuti üldiselt kuuleme üksteise mälumist :D Täna oli mul küll selline tunne, et ma purskan naerma, sest see piinlik vaikus on juba naljakas. Jimmy 48, räägib aind siis kui temalt midagi küsida ja Yi 21, on niisama veider ja enamus ajast on tal pea taldrikus. Emily 25 näeb välja nagu Emily 35, tema kohta ma ei oska midagi öelda, vahest räägib vahest mitte.
Igatahes meie päeva kava on siis selline:
Hommikusöök on kell 7, kella 8ks lähme hispaanika keele tundi, mis kestab kella 10ni. Peale meie on seal veel üks 40 aastane kutt Roj, ma pean ütlma kutt, sest ma poleks elusees uskunud, et ta 40 on, kõige rohkem pakkusime talle 30. Meil olid üllatusest mõlemal suu lahti kui ta oma vanuse ütles, lihtsalt uskumatu kuidas mõned inimesed nii hästi säilivad. Originaalis on ta pärit Indiast, aga pm enamus oma elust on ta elanud Kanadas.
Siis edasi veedame tunnikese pargis ja vahime inimesi. Kella 12 on meil kodus lõuna ja peale seda lippame bussile, chicken bus'le, see väljub 1-2 vahel, oleneb kui kiirelt täis saab või midagi taolist, et kunagi ei saa päris kindel olla, mis kell ta välja läheb. Orbude kooli sõidame umbes 20min. mäkke üles, õmber on suht kuristikud. Üks päev jäi buss kõige järsema koha peal seisma ja hakkas tagasi vajuma. Merks arvas päris tõsiselt, et me nüüd sureme ära, tal tuli kõige kartlikum nägu pähe, mida ma tal eales näinud olen. Muidugi ta polnud ainuke, mõned kohalikud lõid endale ka kujutletava risti ette, mida ma ei näinud, aga Roj hiljem ütles, ajaa.. ta käib ka meiega seal orbude koolis. Kuhu ma jäingi..a no surma me siiski ei saanud, aga jube hakkas küll, sest esimesel nädalal kuskile kuristikku poleks viitsinud vajuda. Lõpp hea kõik hea.
Orbude kool on siis selline, et seda peab üks pere lihtsalt heast südamest, et aidata üksikvanemate, vanemateta või siis teiste sugulaste poolt kasvatavaid lapsi, kellele väga tähelepanu ei pöörata. Meie ülesanne on neid aidata nende tegevustes ja õpetada nendele algtasemel inglise keelt ja kasutama arvutit. Meile Merksiga on see ülesanne hetkel äärmiselt keeruline, kuna meie ei räägi hispaania keelt, aga õnneks on meil seal veel neli inimest hispaaniast ja 2 nendest räägivad ka vabalt inglise keelt. Oleme hakkama saanud. Üks päev oli neil söögitegemise päev, mis oli meile uutele, äärmiselt hirmutav, sest kuidas need lapsed neid suur nuge kasutasid.. oioi, mina kui üsna nõrganärviline, tahtsin mitmeid kordi seda nuga nendelt ära rabada, aga peab ütlema, et nende vanuse kohta, said nad äärmiselt hästi hakkama.
Järgmisel nädalal hakkame ise ehteid valmistama, aga seda teeme meie Merksiga kahekesi. Ehted lähevad müügiks ja saadud raha läheb kooli jaoks. Sama aegselt peame kõvasti hispaania keelt harjutama, et saaks hakata lastega suhtlema, sest lapsed ise väga tahavad ja meie ka. Muidu lapsed on üsna toredad ja soojad, päeva lõpus tulevad kallistama ja ütlevad viisakalt kooris head aega, näeme homme.
5 ajal lippame siis kõik vapralt oma kodu bussile, milleks on Disco chicken bus, no for real! Bussis on selline disko, et te ei oska seda endale ette kujutadagi, rääkida on väga raske, sest lihtsalt ei kuule. Sellest üritame me ühe video teha ja siis üles panna, et saaksite aimu.
Tegelikult tahtsime seda eile teha, aga bussijuht oli romantilisel lainel ja kuulas aeglaseid armastus laule, nii et me ei hakanud filmima, tahame teile ikka seda õiget ja muidu igapäevast diskot ikka lasta :D
Kojusõidu buss läheb jällegi 5-6 vahel, oleneb kuidas rahvast tuleb ja bussijuht tunneb, üldiselt oleme enam väheks 6ks koju saanud. 7 on meil ühtusöök, mis on vahest piinlikult vaikne vahest lihtsalt vaikne, aga söögid on muidu eriti maitsvad olnud. Neile meeldib kasutada tomatikastet hästi palju, ube, erineval kujul, mõnikord isegi plenderis kastmeks lastud ja siis sibul pidavat neil ka pea igas toidus olema, pole päris igas märganud.
Kuna me pole veel selles uues ajas sees, siis oleme ikka nii 9 ajal magama läinud. Üks päev õnnestus meil 10ni venitada.
Täna, laupäeval, saime varahommikusöögiks pannkooke, eriti hea! Nüüd oleme siin hommikut venitanud ja kell on 10 saanud. Plaan on minna peale lõunat turule ja linnaga korralikult tuvust teha.
PS! Jaana just helistas, et ta käis Kevin Pearce jardsale'l ja ostis mulle ja Merksile Kevin Pearce lumelauapüksid, ajeeeeeeeee :D Tänks kallis, jumala kihvt! Musi.
Igatahes ma püüan nüüd rohkem update'da, et ei peaks 3 leheküljelist romaani siia kirja panema.
Olge vahvad! Minul on kõik väga hästi, uus ja põnev!
Tervitused Antiguast!
Adios
G.
Lennujaam ja Carlos.
Carlos, oli meie autojuht Guatemala City'st Antiguasse ja vabal ajal korraldab ta reise, kuhu ta ka juba meid jõudis kutsuda, aga no esimest nädalavahetust kohe reisimiseks kasutama me ei hakanud. Linnast linna sõit oli umbes 45min pikk ja Carlos jutustas meile vähe ohtlikusest ja niisama asjadest. Saime teada, et väga pikki trippe chicken bus'ga ette ei maksa võtta, sest võib juhtuda see, millest ma ka rääkinud olen. Ehk siis, bussijuht lastakse maha ja buss sõidab kraavi ja sa võid viga saada. Peale 8 väljas liikumine pole ka soovitatav. Üks intsident oli ka sõidu ajal:
"Sõidame mitmerealisel teel, kõrvale tuleb mingi uhkem auto 3 jõmmiga, vahivad meile akendest sisse, olgugi, et meil olid tumedad klaasid. Kaovad korraks taha poole ja juba olid uuesti kõrval ja jõllitasid uuesti akendest sisse. Sõidavad meile ette ja pidurdavad. Carlos võttis hoo maha ja sõitis mõnda aega vähe aeglasemalt ning rohkem me neid ei näinud. Muidu oli Carlosel ukse sees suur sakkidega nuga, lihtsalt mainin ära."
Kohale jõudest tutvusime kooliga ja saime tuttavaks meie kordinaatoritega. Siis viidi meid meie uude koju, elame ühe kohaliku pere juures, kes on juba 7 aastat läbi selle programma, IVHQ, vabatahtlike võõrustanud. Peale meie on siin neid veel 3. Käisime pesus, sõime lõunat (süüa saame siin eriti korralikult ja söögid on väga maitsvad, oma majapidaja on siin, kes käib neid valmistamas ja muidu majandamas) ja läksime kooli juurde tagasi, kus tutvustati meile, millised meie päevad hakkavad välja nägema ja tehti kerge linna tuur, millest me suurt aru ei saanud, kuna ajavahest tekkinud unetus ja segadus seda ei lasknud.
Õhtusöök toimub kell 7, naljakas on see, et pererahvas meiega üldiselt ei söö, aga passib ikka lauas, õnneks mitte alati, ja see teeb selle söömise protsessi vähe ebamugavaks. Pluss veel need teised vabatahtlikud pole väga jutukad, vahest saab mingist asjast räägitud, aga no ei ole midagi väga punnitada kui keegi teine ei viitsi rääkida. Hommikuti üldiselt kuuleme üksteise mälumist :D Täna oli mul küll selline tunne, et ma purskan naerma, sest see piinlik vaikus on juba naljakas. Jimmy 48, räägib aind siis kui temalt midagi küsida ja Yi 21, on niisama veider ja enamus ajast on tal pea taldrikus. Emily 25 näeb välja nagu Emily 35, tema kohta ma ei oska midagi öelda, vahest räägib vahest mitte.
Igatahes meie päeva kava on siis selline:
Hommikusöök on kell 7, kella 8ks lähme hispaanika keele tundi, mis kestab kella 10ni. Peale meie on seal veel üks 40 aastane kutt Roj, ma pean ütlma kutt, sest ma poleks elusees uskunud, et ta 40 on, kõige rohkem pakkusime talle 30. Meil olid üllatusest mõlemal suu lahti kui ta oma vanuse ütles, lihtsalt uskumatu kuidas mõned inimesed nii hästi säilivad. Originaalis on ta pärit Indiast, aga pm enamus oma elust on ta elanud Kanadas.
Siis edasi veedame tunnikese pargis ja vahime inimesi. Kella 12 on meil kodus lõuna ja peale seda lippame bussile, chicken bus'le, see väljub 1-2 vahel, oleneb kui kiirelt täis saab või midagi taolist, et kunagi ei saa päris kindel olla, mis kell ta välja läheb. Orbude kooli sõidame umbes 20min. mäkke üles, õmber on suht kuristikud. Üks päev jäi buss kõige järsema koha peal seisma ja hakkas tagasi vajuma. Merks arvas päris tõsiselt, et me nüüd sureme ära, tal tuli kõige kartlikum nägu pähe, mida ma tal eales näinud olen. Muidugi ta polnud ainuke, mõned kohalikud lõid endale ka kujutletava risti ette, mida ma ei näinud, aga Roj hiljem ütles, ajaa.. ta käib ka meiega seal orbude koolis. Kuhu ma jäingi..a no surma me siiski ei saanud, aga jube hakkas küll, sest esimesel nädalal kuskile kuristikku poleks viitsinud vajuda. Lõpp hea kõik hea.
Orbude kool on siis selline, et seda peab üks pere lihtsalt heast südamest, et aidata üksikvanemate, vanemateta või siis teiste sugulaste poolt kasvatavaid lapsi, kellele väga tähelepanu ei pöörata. Meie ülesanne on neid aidata nende tegevustes ja õpetada nendele algtasemel inglise keelt ja kasutama arvutit. Meile Merksiga on see ülesanne hetkel äärmiselt keeruline, kuna meie ei räägi hispaania keelt, aga õnneks on meil seal veel neli inimest hispaaniast ja 2 nendest räägivad ka vabalt inglise keelt. Oleme hakkama saanud. Üks päev oli neil söögitegemise päev, mis oli meile uutele, äärmiselt hirmutav, sest kuidas need lapsed neid suur nuge kasutasid.. oioi, mina kui üsna nõrganärviline, tahtsin mitmeid kordi seda nuga nendelt ära rabada, aga peab ütlema, et nende vanuse kohta, said nad äärmiselt hästi hakkama.
Järgmisel nädalal hakkame ise ehteid valmistama, aga seda teeme meie Merksiga kahekesi. Ehted lähevad müügiks ja saadud raha läheb kooli jaoks. Sama aegselt peame kõvasti hispaania keelt harjutama, et saaks hakata lastega suhtlema, sest lapsed ise väga tahavad ja meie ka. Muidu lapsed on üsna toredad ja soojad, päeva lõpus tulevad kallistama ja ütlevad viisakalt kooris head aega, näeme homme.
5 ajal lippame siis kõik vapralt oma kodu bussile, milleks on Disco chicken bus, no for real! Bussis on selline disko, et te ei oska seda endale ette kujutadagi, rääkida on väga raske, sest lihtsalt ei kuule. Sellest üritame me ühe video teha ja siis üles panna, et saaksite aimu.
Tegelikult tahtsime seda eile teha, aga bussijuht oli romantilisel lainel ja kuulas aeglaseid armastus laule, nii et me ei hakanud filmima, tahame teile ikka seda õiget ja muidu igapäevast diskot ikka lasta :D
Kojusõidu buss läheb jällegi 5-6 vahel, oleneb kuidas rahvast tuleb ja bussijuht tunneb, üldiselt oleme enam väheks 6ks koju saanud. 7 on meil ühtusöök, mis on vahest piinlikult vaikne vahest lihtsalt vaikne, aga söögid on muidu eriti maitsvad olnud. Neile meeldib kasutada tomatikastet hästi palju, ube, erineval kujul, mõnikord isegi plenderis kastmeks lastud ja siis sibul pidavat neil ka pea igas toidus olema, pole päris igas märganud.
Kuna me pole veel selles uues ajas sees, siis oleme ikka nii 9 ajal magama läinud. Üks päev õnnestus meil 10ni venitada.
Täna, laupäeval, saime varahommikusöögiks pannkooke, eriti hea! Nüüd oleme siin hommikut venitanud ja kell on 10 saanud. Plaan on minna peale lõunat turule ja linnaga korralikult tuvust teha.
PS! Jaana just helistas, et ta käis Kevin Pearce jardsale'l ja ostis mulle ja Merksile Kevin Pearce lumelauapüksid, ajeeeeeeeee :D Tänks kallis, jumala kihvt! Musi.
Igatahes ma püüan nüüd rohkem update'da, et ei peaks 3 leheküljelist romaani siia kirja panema.
Olge vahvad! Minul on kõik väga hästi, uus ja põnev!
Tervitused Antiguast!
Adios
G.
Friday, November 5, 2010
flying high
Üle ookeani lend sujus mõnusalt. Saime maitsvat süüa ja kõik vein, mis ette anti, sai ka joodud (kaks klaasi). Magada ainult kahjuks ei saanud, mitte minutitki, mitte et halb oleks olnud, vaid lihtsalt und ei tulnud. Merksil õnnestus suu praotada 10ks minutiks. Vedas tal!
Turvakontrollist läbi, kotid selga ja minek. Uste vahelt paistiski juba kohe tantsima hakkav Jaana. Mida rõõmu!!!! Nii hea oli üle aasta aja näha Jaanat ja veel kauem polnud näinud Dagnet. Vist tuli kerge rõõmupisar ka silma :)
Asjad autosse ja võtsime suuna hotelli. Hotell oli New Yorki linnast vähe väljas, aga eriti armas korter! Laotasime oma asjad mööda tube laiali, jutustasime ja hakkasime ennast halloweeniks kostüümidesse seadma. Meil Merksiga oli lihtne, tõmbasime oma õdede kostüümid selga, mask ette, kindad kätte ja olimegi valmis. J'l ja Dee'l läks vähe rohkem aega, et oma tegelastesse sisse elada. J oli nimelt Kat von D ja Dagne oli Bat-Women. Vahepeal hüppasid meie toast läbi J ja Dee sõbrad, Tina ja ..., kuti nime enam ei mäleta, vist pole üllatus ka. Paar drinki ja linna me läksimegi.
Külastasime ühte random klubi New York citys, holloweeni puhul oli see muidugi üle rahvastatud, aga tantsida sai ja väga väga tore oli!!! Lippasime mäkist läbi ja tahtsime Merksile veel Time Square'i näidata, aga kuna metroo tööline pani täiega puussse, siis me sinna ei jõudnudki. Hakkasime hoopis taksot otsima, kes meid Yorkers'sse ära viiks. Kuna magamatus oli juba selleks ajaks 24h juures, siis minu silmis olid kõik kollased NY'i taksod valged. Tegelikult võis neil olla ka halloweeni cover.
Umbes mingi peale 4 saime vist tuppa ja tõmasime kohe kõik kerra. 9ks oli äratus, et minna hommikusööki nautima. Üli-unistena vedasime ennast hommikusöögi lauda. Piisas ilmselt ühest kergest pilgust meile ja sealt võis väljalugeda, et me pole oma iluund täis saanud. Peale sööki vedasid padjanäod ennast tunniks magama tagasi. Nimelt saime öösel receptioni kutiga kokkuleppele, et check out'i teeme kell 1 päeval, jeii...
Äratus, pesu, asjad kokku ja lennujaama poole teele. Tee peale tegime veel ühe starbucksi kohvi peatuse ja nautisime päikest. Sweet! Lennujaama sõit võttis oodatust kauem aega, kuna sattusime kesest linna ja no see liiklus seal pole just kõige kiirem. Meil muidugi oli aega maa ja ilm, kuna lend läks alles kell 7 õhtul. Lennujaamas pidi jälle tsautsau ütlema, mis oli jumala kurb! Aga jääb loota, et varsti tulevad ajad, kus saame jälle mõnusalt koos aega veeta. Tulevad! Aitäh Jaana ja Dagne, et viitsisite NY'i sõita. :) Muah!!!!!
Check-in ja paar tundi passimist, selles oleme me juba muidugi meistrid. Lend Atlantasse oli 2h ja ees ootas väga meeldiv öö lennujaama diivanil. Atlanta lennujaam nägi välja nagu mingi kaubandskeskus või muuseum või midagi muud kui lennujaam igatahes. Mina ärkasin kell 6 suure sagimise peale, lennujaam hakkas täituma inimestega. Saime oma mõned unetunnid kirja, check-in ja hommikusöök ning jube ootaski meid uus lend, 3,5h. Magada sain mina pool tundi ja Merks vist magas terve lennu, ta oli kuskil minust eemal ja lasi rahus und.
Guatemala lennujaamast väljudes ootas meid Carlos meie nimede sildiga...
jätkub
Turvakontrollist läbi, kotid selga ja minek. Uste vahelt paistiski juba kohe tantsima hakkav Jaana. Mida rõõmu!!!! Nii hea oli üle aasta aja näha Jaanat ja veel kauem polnud näinud Dagnet. Vist tuli kerge rõõmupisar ka silma :)
Asjad autosse ja võtsime suuna hotelli. Hotell oli New Yorki linnast vähe väljas, aga eriti armas korter! Laotasime oma asjad mööda tube laiali, jutustasime ja hakkasime ennast halloweeniks kostüümidesse seadma. Meil Merksiga oli lihtne, tõmbasime oma õdede kostüümid selga, mask ette, kindad kätte ja olimegi valmis. J'l ja Dee'l läks vähe rohkem aega, et oma tegelastesse sisse elada. J oli nimelt Kat von D ja Dagne oli Bat-Women. Vahepeal hüppasid meie toast läbi J ja Dee sõbrad, Tina ja ..., kuti nime enam ei mäleta, vist pole üllatus ka. Paar drinki ja linna me läksimegi.
Külastasime ühte random klubi New York citys, holloweeni puhul oli see muidugi üle rahvastatud, aga tantsida sai ja väga väga tore oli!!! Lippasime mäkist läbi ja tahtsime Merksile veel Time Square'i näidata, aga kuna metroo tööline pani täiega puussse, siis me sinna ei jõudnudki. Hakkasime hoopis taksot otsima, kes meid Yorkers'sse ära viiks. Kuna magamatus oli juba selleks ajaks 24h juures, siis minu silmis olid kõik kollased NY'i taksod valged. Tegelikult võis neil olla ka halloweeni cover.
Umbes mingi peale 4 saime vist tuppa ja tõmasime kohe kõik kerra. 9ks oli äratus, et minna hommikusööki nautima. Üli-unistena vedasime ennast hommikusöögi lauda. Piisas ilmselt ühest kergest pilgust meile ja sealt võis väljalugeda, et me pole oma iluund täis saanud. Peale sööki vedasid padjanäod ennast tunniks magama tagasi. Nimelt saime öösel receptioni kutiga kokkuleppele, et check out'i teeme kell 1 päeval, jeii...
Äratus, pesu, asjad kokku ja lennujaama poole teele. Tee peale tegime veel ühe starbucksi kohvi peatuse ja nautisime päikest. Sweet! Lennujaama sõit võttis oodatust kauem aega, kuna sattusime kesest linna ja no see liiklus seal pole just kõige kiirem. Meil muidugi oli aega maa ja ilm, kuna lend läks alles kell 7 õhtul. Lennujaamas pidi jälle tsautsau ütlema, mis oli jumala kurb! Aga jääb loota, et varsti tulevad ajad, kus saame jälle mõnusalt koos aega veeta. Tulevad! Aitäh Jaana ja Dagne, et viitsisite NY'i sõita. :) Muah!!!!!
Check-in ja paar tundi passimist, selles oleme me juba muidugi meistrid. Lend Atlantasse oli 2h ja ees ootas väga meeldiv öö lennujaama diivanil. Atlanta lennujaam nägi välja nagu mingi kaubandskeskus või muuseum või midagi muud kui lennujaam igatahes. Mina ärkasin kell 6 suure sagimise peale, lennujaam hakkas täituma inimestega. Saime oma mõned unetunnid kirja, check-in ja hommikusöök ning jube ootaski meid uus lend, 3,5h. Magada sain mina pool tundi ja Merks vist magas terve lennu, ta oli kuskil minust eemal ja lasi rahus und.
Guatemala lennujaamast väljudes ootas meid Carlos meie nimede sildiga...
jätkub
Wednesday, November 3, 2010
Tuesday, November 2, 2010
Sunday, October 31, 2010
Algus.
Äratus 5.15. Otepää-Tartu (aitäh Kaspar). Hommikusöök vantsi juures. 10.00 Tartu-Tallinn. Hea raamat. Null Punkt (aitäh Birgit). Aitäh Britt laadija eest. Kallistab. Check in-2h. 14.50 start. Üle pilvide ja päike pimestas. Anti kommi, 20 min ja juba maandub. Tugev värin. Buss, metroo. Tädi pere võtab vastu, hea kohv ja palju juttu. Mehhiko lasanje. Saabub Merks. Veel lasanjet. Tequila kokteil-sissejuhatus Kesk-Ameerikasse (maitseb!). Kohv, kook. Punane vein ja juttu jätkub kauemaks. Kell 1.30 voodisse. Raamat ja kell 3 magama. Äratus 9.00. Pesu. Hommikusöök. Kohv Kook. Aitäh Evelin Aivo Isabel! Metroo, buss. 12.10 lennujaam. Tasuta wifi.
13.25 saab pardale.
Head reisi! New York New York.
Muah.
13.25 saab pardale.
Head reisi! New York New York.
Muah.
Thursday, October 21, 2010
Nädal jäänud...
Guatemala on riik Kesk-Ameerikas. Piirneb Mehhiko, Belize'i, El Salvadori ja Hondurasega. Riigil on väljapääs Vaiksele ookeanile ja Atlandi ookeanile. Riigi pindala on 108 889 km² ning rahvaarv 13 276 517.
Guatemala oli keskuseks iidsele maiade tsivilisatsioonile, mis õilmitses ajavahemiksu 300 kuni 900 pKr. Peaaegu pooled Guatemala elanikud on maiade ja teiste indiaanlaste järeltulijad. Ülejäänud poole elanikkonnast moodustavad mestiitsid. Esivanemate kombeid peetakse au sees, eriti maaelanike hulgas.
Guatemalas esineb pidevalt nii maavärinaid kui ka vulkaanipurskeid. Seal kasvab ka Kesk-Ameerika ulatuslikum puutumata vihmametsa massiiv. Peaaegu kaks kolmandikku Guatemalast on kaetud mägedega.
Kuigi riik asub troppikavööndis, muudavad jahedad hoovused ja kõrgusvööndilisus Guatemala klimaatilised tingimused väga mitmekesisteks. Vaikse ookeani rannikul võib keskmine temperatuur olla üle 30°C, samas kui 1800m kõrgematel mägismaadel jääb see pigem 10°C ja 16°C vahele.
40% tööealisest elanikkonnast on leidnud rakendust põllumajanduses. Kohaliku turu tarbeks kasvatatakse tera- ja puuvilju ning peamiseks ekspordiartikkliks on kohv. Guatemala on üks maailma suuremaid kardemoni tootjaid. Igal aastal raiutakse puidu ja põllumaade rajamise eesmärgil maha ligikaudu 1.7% Guatemala ülimalt liigirikastest vihmametsadest.Pärast aastakümneid väldanud diktatuure ja veriseid kodusõdasid valitseb Guatemalas hetkel rahu, ent riigis on suuri probleeme tervishoiu ja hariduse vallas. Näiteks 39% täiskasvanud naistest ei oska lugeda ega kirjutada.
Tänu paduvihamdele tekkis Guatemala pealinnas Guatemala City's maa vajumine, õnneks keegi kannatada ei saanud :)
La Antigua Guatemala, linn, kuhu meie läheme.
Guatemala oli keskuseks iidsele maiade tsivilisatsioonile, mis õilmitses ajavahemiksu 300 kuni 900 pKr. Peaaegu pooled Guatemala elanikud on maiade ja teiste indiaanlaste järeltulijad. Ülejäänud poole elanikkonnast moodustavad mestiitsid. Esivanemate kombeid peetakse au sees, eriti maaelanike hulgas.
Guatemalas esineb pidevalt nii maavärinaid kui ka vulkaanipurskeid. Seal kasvab ka Kesk-Ameerika ulatuslikum puutumata vihmametsa massiiv. Peaaegu kaks kolmandikku Guatemalast on kaetud mägedega.
Kuigi riik asub troppikavööndis, muudavad jahedad hoovused ja kõrgusvööndilisus Guatemala klimaatilised tingimused väga mitmekesisteks. Vaikse ookeani rannikul võib keskmine temperatuur olla üle 30°C, samas kui 1800m kõrgematel mägismaadel jääb see pigem 10°C ja 16°C vahele.
40% tööealisest elanikkonnast on leidnud rakendust põllumajanduses. Kohaliku turu tarbeks kasvatatakse tera- ja puuvilju ning peamiseks ekspordiartikkliks on kohv. Guatemala on üks maailma suuremaid kardemoni tootjaid. Igal aastal raiutakse puidu ja põllumaade rajamise eesmärgil maha ligikaudu 1.7% Guatemala ülimalt liigirikastest vihmametsadest.Pärast aastakümneid väldanud diktatuure ja veriseid kodusõdasid valitseb Guatemalas hetkel rahu, ent riigis on suuri probleeme tervishoiu ja hariduse vallas. Näiteks 39% täiskasvanud naistest ei oska lugeda ega kirjutada.
Tänu paduvihamdele tekkis Guatemala pealinnas Guatemala City's maa vajumine, õnneks keegi kannatada ei saanud :)
La Antigua Guatemala, linn, kuhu meie läheme.
Monday, October 4, 2010
Home feels good...
Viimased postitused on aegade tagused ja ma ei saa lubada, et ma ennast tulevikus parandan, aga kuna ees on võib-olla suuremad katsumused kui varem, siis ehkehkehk....
Olen kannatamatult valmis minekuks :)
Pere ja sõbrad on endiselt sama armsad!!!!
Olen kannatamatult valmis minekuks :)
Pere ja sõbrad on endiselt sama armsad!!!!
Wednesday, July 21, 2010
Kõhukott sai vahetatud seljakoti vastu.
Oma plaanidest olen ma siin juba jutustanud varemgi, aga asjad on nüüd nii kaugel, et homme alustame oma trippi
Perthist.
Täna oli viimane päev kus ajasime linna peal asju, saime Bali viisad kätte ja käisime isegi ühes Perthis suuremas
Kunsti Galeriis. Kindluse mõttes ostsime endale pipra gaasid... hommikul netist uurisin, et see on ainult siin
osariigis lubatud, mis pani natukene mõtlema, aga muidu ei põe... oleme siiski positiivselt häälestatud.
Aga plaan näeb siis ette, et hääletame homme Geraldtoni, mis on Perthis umbes 5h kaugusel, veedame öö seal ja hommikul alustame hääletamist Monkey Mia´sse, mis on samuti umbes 5h kaugusel. Sealt edasi, kui me kedagi kellega üles poole minna ei leia, siis ilmselt peame bussi võtma, sest hääletamine seal kõrgemal võib olla natukene liiga
ohtlik...aborigeenid ja muud igavusest segaseks läinud inimesed :D
Merks tegi süüa, lähen pugin kõhu täis ja hakkan pakkima.
Järgmine sissekanne tuleb, siis kui tekib võimalus arvutit kasutada.
PS! Kõhukotte kandsime me puid treenides.
Olge vahvad!
G.
Perthist.
Täna oli viimane päev kus ajasime linna peal asju, saime Bali viisad kätte ja käisime isegi ühes Perthis suuremas
Kunsti Galeriis. Kindluse mõttes ostsime endale pipra gaasid... hommikul netist uurisin, et see on ainult siin
osariigis lubatud, mis pani natukene mõtlema, aga muidu ei põe... oleme siiski positiivselt häälestatud.
Aga plaan näeb siis ette, et hääletame homme Geraldtoni, mis on Perthis umbes 5h kaugusel, veedame öö seal ja hommikul alustame hääletamist Monkey Mia´sse, mis on samuti umbes 5h kaugusel. Sealt edasi, kui me kedagi kellega üles poole minna ei leia, siis ilmselt peame bussi võtma, sest hääletamine seal kõrgemal võib olla natukene liiga
ohtlik...aborigeenid ja muud igavusest segaseks läinud inimesed :D
Merks tegi süüa, lähen pugin kõhu täis ja hakkan pakkima.
Järgmine sissekanne tuleb, siis kui tekib võimalus arvutit kasutada.
PS! Kõhukotte kandsime me puid treenides.
Olge vahvad!
G.
Saturday, July 3, 2010
Talvine Manjimup.
Külmkülmkülm... no ikka nii, et vahepeal on öösel miinused, päeval on vast 16 soojakraadi koos päikesega ja vihmutab oma jagu. Põhimõtteliselt varbad ikka enamjaolt külmetavad.
Õunad on meil selleks aastaks korjatud, juba kuu aega tagasi lõpetasime hooaja. Viimase kuu oleme teinud sellist asja nagu tree training ehk siis aitame noortel puudel õigesti kasvada, seome ja lõikame oksi. Midagi huvitavat see pole, lihtsalt üks igav ja tuim töö.
Eelmine nädal võtsime kaks vaba päeva, mis olid meil üle teab mis kuu vabad päevad, koos nädalavahetusega 4 vaba päeva järjest. Sõitsime selleks ajaks Perthi ja veetsime seal Merksi ja teiste toredate inimestega mõnusalt aega.
Igatahes plaan on nüüd kahe nädala pärast siit lõplikult sääred teha, sest tegelikult on nii villand juba sellest kohast, et varsti ajab juba oksendama :D!!! No kui päris aus olla, siis meil on siin ikka väga lõbus olnud, aga no enam lihtsalt ei jõua, nüüd tahaks puhata ja mängida :).
Alustame sellest, et läheme Perthi. Seal on meil natuke vaja paberimajanduse ja igasuguste teiste asjadega tegeleda, et enne põhja trippimist kõik asjad perfektselt korras oleksid. No ja siis hakkamegi üles põhja poole liikuma, pole teada veel päris täpselt millega, aga kas hääle või siis otsime kuultustelt kas keegi vajab reisi seltskonda üles põhja poole. Välja peame jõudma Darwinisse ja kuupäevaks peab olema vähemalt 11 august, sest siis läheb meil lend Indoneesiasse Bali saarele, kus me kavatseme olla täpselt 1 kuu ja 1 nädal. Täpne tegevuskava pole veel selge, aga lõbus saab meil kindlasti olema!!
Kojulend Balilt läheb 15 september ja 16nda õhtuks oleme Tallinnas, vupiduuu... kõik tahtjad võivad vastu tulla, meil poleks selle vastu midagi, eksole armsad sõbrad ja pereliikmed :D.
Loodetavasti kirjutan siit ära minnes natuke tihedamini kuidas ja mis toimub!
Tervitused teile sinna sooja Eesti suvesse!
Olge vahvad!
G.
Õunad on meil selleks aastaks korjatud, juba kuu aega tagasi lõpetasime hooaja. Viimase kuu oleme teinud sellist asja nagu tree training ehk siis aitame noortel puudel õigesti kasvada, seome ja lõikame oksi. Midagi huvitavat see pole, lihtsalt üks igav ja tuim töö.
Eelmine nädal võtsime kaks vaba päeva, mis olid meil üle teab mis kuu vabad päevad, koos nädalavahetusega 4 vaba päeva järjest. Sõitsime selleks ajaks Perthi ja veetsime seal Merksi ja teiste toredate inimestega mõnusalt aega.
Igatahes plaan on nüüd kahe nädala pärast siit lõplikult sääred teha, sest tegelikult on nii villand juba sellest kohast, et varsti ajab juba oksendama :D!!! No kui päris aus olla, siis meil on siin ikka väga lõbus olnud, aga no enam lihtsalt ei jõua, nüüd tahaks puhata ja mängida :).
Alustame sellest, et läheme Perthi. Seal on meil natuke vaja paberimajanduse ja igasuguste teiste asjadega tegeleda, et enne põhja trippimist kõik asjad perfektselt korras oleksid. No ja siis hakkamegi üles põhja poole liikuma, pole teada veel päris täpselt millega, aga kas hääle või siis otsime kuultustelt kas keegi vajab reisi seltskonda üles põhja poole. Välja peame jõudma Darwinisse ja kuupäevaks peab olema vähemalt 11 august, sest siis läheb meil lend Indoneesiasse Bali saarele, kus me kavatseme olla täpselt 1 kuu ja 1 nädal. Täpne tegevuskava pole veel selge, aga lõbus saab meil kindlasti olema!!
Kojulend Balilt läheb 15 september ja 16nda õhtuks oleme Tallinnas, vupiduuu... kõik tahtjad võivad vastu tulla, meil poleks selle vastu midagi, eksole armsad sõbrad ja pereliikmed :D.
Loodetavasti kirjutan siit ära minnes natuke tihedamini kuidas ja mis toimub!
Tervitused teile sinna sooja Eesti suvesse!
Olge vahvad!
G.
Wednesday, May 19, 2010
Päris metsa elu.
Tervist tervist!
Täna sai umbes täpselt 3 nädalat siin vahvas Manjimup´us elatud...metsas metsas päris metsas.
Siia tulek läks kenasti, päris täpselt enam ei mäletagi, sest see oli ju peaaegu kuu aega tagasi.
2 lendu ja Perthis me olimegi, nädalavahetuse veetsime seal ringi chillides ja pühapäeal istusime Manjimupu bussile. Kui õigesti mäletan siis bussisõit siia kestis 5h, Karl (sõber keda teame Eestist) tuli meile bussile vastu, hostel on Manjimupu pisikesest linnast 10km kaugusel metsade keskel.
Sisse astusime, siis kuulsime õige mitut tere, eestlasi on siin kokku meiega 12, polegi siin olles nii palju eestlasi kohanud. Karli ja Reigo kaudu me siia saimegi ja neil lisaks on veel Reigo tüdruk, Karin ja veel 7 kutti.
hostel on siis selline, mis otsib sulle töö ka ja meie üllatuseks olime kohe järgmisel päeval ka tööl, õunu korjamas. Elu hostelis on päris kreisi, kööki peab jagama vähemalt 50 pilusilmse inimesega, kes armastavad seal väga väga palju aega veeta, veel meeldib neile hästi palju matsuda, nuudleid ja riisi vahet pidamata süüa ja üleüldse olla koguaeg ees oma suurte peadega. Esimene nädal olin ma köögis olles koguaeg väga ärevil ja ilmselt vandusin omajagu, nüüd on kõik juba rahulik... kõigega ju harjub :). Tuba jagame õnneks aind eestlastega ja kõik on väga chill.
Üldiselt on ilm jahe, nagu sügis ikka, pikad riided ja sall kaelas.
Levi meil siin pole, seda käime üle tee kännu otsast püüdmas. Interneti pulk töötab ka ainult seal samas kännu otsas, selle tõttu me väga seda interneti ei kasutagi. Tegelikult saab osta ka, aga see maksab 10 dollarit 1,5h ehk siis üürtult kallis, aga vahest lubame endale ka seda :D
Aga õunu korjame nüüd teises kohas, koos teiste eestlastega, kus palka saab nii kuidas korjata jõuad. Põhimõtteliselt iga tööpäev on üks suur võistlus. Meil on kolm kolmest eesti tiimi ja koguaeg on üks hõikumine kui palju kellelgi korjatud on... tegelikult meie tiimis on üks pilukas ka, aga no põhimõtteliselt ikkagi eesti tiim. Ärkame hommikuti kell 6, buss väljub 7 ja tööle hakkame 7.30 ja kuni kella 5ni, et õhtuks oleme ikkagi korrlikult väsinud. Toidupoodi viiakse meid teisipäeviti ja neljapäeviti pärast tööd ja laupäeviti on natuke pikem linna päev, aga meie oleme sellel ajal tööl, nii et meile seda pole. Päris teistmoodi elu, aga ei kurda... siiani on kõik hästi.
Ega ma midagi väga kirjutada ei oskagi, kui saab siis üritan millalgi mõned pildid ka üles panna!
Kui õuntest väga villand saab, siis tulen kurdan siia natuke, seniks olge lahedad :)
Igatsen!
G.
Täna sai umbes täpselt 3 nädalat siin vahvas Manjimup´us elatud...metsas metsas päris metsas.
Siia tulek läks kenasti, päris täpselt enam ei mäletagi, sest see oli ju peaaegu kuu aega tagasi.
2 lendu ja Perthis me olimegi, nädalavahetuse veetsime seal ringi chillides ja pühapäeal istusime Manjimupu bussile. Kui õigesti mäletan siis bussisõit siia kestis 5h, Karl (sõber keda teame Eestist) tuli meile bussile vastu, hostel on Manjimupu pisikesest linnast 10km kaugusel metsade keskel.
Sisse astusime, siis kuulsime õige mitut tere, eestlasi on siin kokku meiega 12, polegi siin olles nii palju eestlasi kohanud. Karli ja Reigo kaudu me siia saimegi ja neil lisaks on veel Reigo tüdruk, Karin ja veel 7 kutti.
hostel on siis selline, mis otsib sulle töö ka ja meie üllatuseks olime kohe järgmisel päeval ka tööl, õunu korjamas. Elu hostelis on päris kreisi, kööki peab jagama vähemalt 50 pilusilmse inimesega, kes armastavad seal väga väga palju aega veeta, veel meeldib neile hästi palju matsuda, nuudleid ja riisi vahet pidamata süüa ja üleüldse olla koguaeg ees oma suurte peadega. Esimene nädal olin ma köögis olles koguaeg väga ärevil ja ilmselt vandusin omajagu, nüüd on kõik juba rahulik... kõigega ju harjub :). Tuba jagame õnneks aind eestlastega ja kõik on väga chill.
Üldiselt on ilm jahe, nagu sügis ikka, pikad riided ja sall kaelas.
Levi meil siin pole, seda käime üle tee kännu otsast püüdmas. Interneti pulk töötab ka ainult seal samas kännu otsas, selle tõttu me väga seda interneti ei kasutagi. Tegelikult saab osta ka, aga see maksab 10 dollarit 1,5h ehk siis üürtult kallis, aga vahest lubame endale ka seda :D
Aga õunu korjame nüüd teises kohas, koos teiste eestlastega, kus palka saab nii kuidas korjata jõuad. Põhimõtteliselt iga tööpäev on üks suur võistlus. Meil on kolm kolmest eesti tiimi ja koguaeg on üks hõikumine kui palju kellelgi korjatud on... tegelikult meie tiimis on üks pilukas ka, aga no põhimõtteliselt ikkagi eesti tiim. Ärkame hommikuti kell 6, buss väljub 7 ja tööle hakkame 7.30 ja kuni kella 5ni, et õhtuks oleme ikkagi korrlikult väsinud. Toidupoodi viiakse meid teisipäeviti ja neljapäeviti pärast tööd ja laupäeviti on natuke pikem linna päev, aga meie oleme sellel ajal tööl, nii et meile seda pole. Päris teistmoodi elu, aga ei kurda... siiani on kõik hästi.
Ega ma midagi väga kirjutada ei oskagi, kui saab siis üritan millalgi mõned pildid ka üles panna!
Kui õuntest väga villand saab, siis tulen kurdan siia natuke, seniks olge lahedad :)
Igatsen!
G.
Wednesday, April 21, 2010
End of Airlie life...
Paramparaa.... napilt kuus kuud Airlie Beach´l olemist saab läbi homme, 13.55 kui istume Perthi lennule. Kes veel ei teadnud, siis nüüd teab :)
Viimased nädalad on möödunud eriti mõnusate õhtusöökide ja niisama toredate inimeste seltskonnas. Vahepeal saime endale uue eesti tüdruku ka kõrval tuppa, vahva!
Natuke aega tagasi saabusime lõunasöögilt, mis meie Boss meile korraldas. Võin kindlalt väita, et kõige armsam lõunasöök, mis ma olen kogenud. Ta oli meile teinud vähemalt 7 erinevat magustoitu, pluss soolased võikud ja pirukas ja Merksi tehtud porgandikook....mmmmmm. Kõik tulid ja soovisid meile mõnusat reisi ja üks meie hotelli töötaja joonistas meile pildid ja tegi pisikesed lillekimbud ... lihtsalt vahvaim :) Boss kiitis meid ja ütles, et olime väga head töötajad, lubas meid lennujaama ka viia, kui vaja. Sweet!!!
Perthi kavatseme jääda pühapäevani ja siis sealt edasi sõidame 300km lõuna poole kohta nimega Manjimup (me pole sellele õigele hääldusele veel pihta saanud :D). Seal ootavad meid ees paar sõpra Eestist ja farmi töö (vb hakkame õunu korjama). Farmi tööd peame tegema, siis reaalselt 3 kuud, et saada viisat teiseks aastaks. Aga ärge nüüd pabistage, plaan on vahepeal koju ka tulla.
Täna ootame veel paari sõpra külla ja lähme viimast korda linna peale tantsima. Merks teeb jälle porgandikooki, on küll tubli jah!! :)
Ahjaaa... ja Manjimupus meil pole levi, et kontakteerume, siis ilmselt harvem nii telefoni kui ka interneti teel.
Soovige meile edu ja kirjutame jälle!
Igatsen.
G.
Viimased nädalad on möödunud eriti mõnusate õhtusöökide ja niisama toredate inimeste seltskonnas. Vahepeal saime endale uue eesti tüdruku ka kõrval tuppa, vahva!
Natuke aega tagasi saabusime lõunasöögilt, mis meie Boss meile korraldas. Võin kindlalt väita, et kõige armsam lõunasöök, mis ma olen kogenud. Ta oli meile teinud vähemalt 7 erinevat magustoitu, pluss soolased võikud ja pirukas ja Merksi tehtud porgandikook....mmmmmm. Kõik tulid ja soovisid meile mõnusat reisi ja üks meie hotelli töötaja joonistas meile pildid ja tegi pisikesed lillekimbud ... lihtsalt vahvaim :) Boss kiitis meid ja ütles, et olime väga head töötajad, lubas meid lennujaama ka viia, kui vaja. Sweet!!!
Perthi kavatseme jääda pühapäevani ja siis sealt edasi sõidame 300km lõuna poole kohta nimega Manjimup (me pole sellele õigele hääldusele veel pihta saanud :D). Seal ootavad meid ees paar sõpra Eestist ja farmi töö (vb hakkame õunu korjama). Farmi tööd peame tegema, siis reaalselt 3 kuud, et saada viisat teiseks aastaks. Aga ärge nüüd pabistage, plaan on vahepeal koju ka tulla.
Täna ootame veel paari sõpra külla ja lähme viimast korda linna peale tantsima. Merks teeb jälle porgandikooki, on küll tubli jah!! :)
Ahjaaa... ja Manjimupus meil pole levi, et kontakteerume, siis ilmselt harvem nii telefoni kui ka interneti teel.
Soovige meile edu ja kirjutame jälle!
Igatsen.
G.
Friday, March 26, 2010
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Tuuli oli üsan tugev :D
Ma väga vabandan oma meeletute kirjavigade ja lauseehituste pärast! Mul polnud aega ise kohe läbi lugeda, panin Kiiresti kõik kirja, mis torust tuli! No ja ega see orkaan paneb käe värisema ka ju :D.
Eile naersime Merksiga ennast pisaratesse kui lugema hakkasime.
Loodame, et nii hullu enam ei juhtu :)
Tervitades
G.
Eile naersime Merksiga ennast pisaratesse kui lugema hakkasime.
Loodame, et nii hullu enam ei juhtu :)
Tervitades
G.
Tuesday, March 23, 2010
No Tere jälle!
Sain nüüd lõpuks netti.
Kes on kursis, kes ei ole. Meid tabas Tropical cyclone Ului, eesti keeli orkaan Ului.
Hoiatused tulid juba nädal aega enne, aga me väga ei osanud muretseda, sest ei teadnud päris täpselt mida oodata. Igatahes, laupäeval pärast tööd koju minnes, oli terve linna oma äride aknad ära teipinud ja osad isegi aknad kinni löönud. Me muidugi arvasime, et kõik pingutavad kenasti üle, kuna see rahvas siin on juba selline pehmelt öeldes lollike :)
Jäimegi meie põnevusega ootama, mis siis saama hakkab. Aknad me teipima ei hakanud, kuigi kuulsime, et meie naabrid seda tegid. Mängisime kõik kenasti kaarte ja jõime veini, mina, Merks ja Ethan. Siis mingi hetk otsustasime filmi hakata vaatama, see jäi muidugi pooleli, sest elekter läks ära kella 11 paiku õhtul. Tuul oli selleks ajaks ikka nii tugev, et iga normaalne inimene istus kenasti kodus ja ei kaalnudki õue minekut, nii ka meie :). Teadsime, et keskpunkt kiirusega 200km/h peaks meieni jõudma 4 ajal öösel. Me Merksiga vedasime oma madratsid elutuppa, sest meie toas on suursuur aken ja Merks magab muidu akna all, et natuke läks hirmsaks küll kui õue vaatasid. Muidugi oli kott pime, sest elekter ei läinud ainult meil ära, vaid nii umbes 20km raadiuses. Magama jäime enne kella 2 ja ärkasime selle peale kui oli täpselt Ului keskpunktis. Keskpunktis olles tuul ei puhu ja on täielik vaikus. Päris kummaline oli kohe, üksi puu leht ka ei liikunud. Mina muidugi jõudsin enne magama jääda kui see tuul uuesti puhkuma hakkas. Merks püsis üleval ja kuulas kuna uuesti ssee suur tuul peale tuli.
Hommikul ärkasime mingi 7 ajal ja mõtlesime, et läheme nüüd õue ja uurime asja, mis see Ului korda saatis. Aga venitasime ikka mingi 9ni und ja enne 10 olime õues. Kenasti sisse pakitud, sest tuuli oli veel üsan tugev. Kõik surfi huvilised olid ennast varakult üles ajanud ja püüdsid laineid. Puid oli omajagu igalpool juurte ja mitte juurtega maa seest väljas. Meie rannas oli ka üks paat karil, aga tundus, et aknad olid enamus kohtades siiski terveks jäänud. Hiljem kuulsime, et meist mingi 5km kaugusel sadamas oli vähemalt 30 paati karil, mis on ikka väga korralik häving. Meie bossil, kes elab 20km kaugusel purunes kaks akent kodus. Ei läinud kõige paremini.
Pühapäev oli suht error igal pool. Paar üksikut söögikohta oli lahti, mis siis töötasid kas oma generaatoriga või gaasiga. Me tõmbasime ka endale fish and chipsid ligi, sest ega terve päev neid võikusid ka ei suuda ju süüa :)
Nii, aga on nüüd siis juba teisipäeva õhtupoolik. Linna tuli eile õhtul elekter tagasi. Mis on loomulikult imetore, aga veel toredam oleks kui me koju ka kunagi elektri tagasi saaksime. Siin ju on kell 7 juba täiesti kottpime. Praeguseni oleme saanud hakkama küünalde ja minu ipodi kõlariga, mille aku peab 20h. Nüüd tulingi seda ka siia laadima, et kodus päris vaikuses istuma ei peaks. Eile, mängisime Harry ja Jaanikaga meie pool küünlavages kaarte. Mina oleksin välja ka tahtnud minna, aga Merks ei viitsinud. Linnas oli ju vähemalt elekter :D
Tööd meil polnud pühap ega ka mitte esmasp. Täna tööle minnes selgus, et Hotellis lift ei tööta ja võib-olla ei tööta isegi paar nädalat. Täna õnneks väga palju maja peal ringi jooksma ei pidanud. Homme pole meil üldse tööd, sest mingit arvutid ja asjad on erroris. Ei tea täpselt, aga üsna saamatud on austraallased!
Ja vähe sellest, et elektrit pole, pole meil ka telefonil levi. Vahepeal tuleb korraks ja siis kaob jälle ära.
Aga ma hakkan lõpetama praegu. Kui mkunagi elektri tagasi saame koju ja midagi põnevat veel meelde tuleb, siis annan teile teada.
Muidu on meil kõik hästi ja nukrad me pole. Oma suured lihavarud sügavkülmast viisime me oma Hotelli külmikusse, ajee :D
Olge vahvad!
Tervitused napilt muust maailmast ära lõigatud Airlie Beach´lt!
Getter
Kes on kursis, kes ei ole. Meid tabas Tropical cyclone Ului, eesti keeli orkaan Ului.
Hoiatused tulid juba nädal aega enne, aga me väga ei osanud muretseda, sest ei teadnud päris täpselt mida oodata. Igatahes, laupäeval pärast tööd koju minnes, oli terve linna oma äride aknad ära teipinud ja osad isegi aknad kinni löönud. Me muidugi arvasime, et kõik pingutavad kenasti üle, kuna see rahvas siin on juba selline pehmelt öeldes lollike :)
Jäimegi meie põnevusega ootama, mis siis saama hakkab. Aknad me teipima ei hakanud, kuigi kuulsime, et meie naabrid seda tegid. Mängisime kõik kenasti kaarte ja jõime veini, mina, Merks ja Ethan. Siis mingi hetk otsustasime filmi hakata vaatama, see jäi muidugi pooleli, sest elekter läks ära kella 11 paiku õhtul. Tuul oli selleks ajaks ikka nii tugev, et iga normaalne inimene istus kenasti kodus ja ei kaalnudki õue minekut, nii ka meie :). Teadsime, et keskpunkt kiirusega 200km/h peaks meieni jõudma 4 ajal öösel. Me Merksiga vedasime oma madratsid elutuppa, sest meie toas on suursuur aken ja Merks magab muidu akna all, et natuke läks hirmsaks küll kui õue vaatasid. Muidugi oli kott pime, sest elekter ei läinud ainult meil ära, vaid nii umbes 20km raadiuses. Magama jäime enne kella 2 ja ärkasime selle peale kui oli täpselt Ului keskpunktis. Keskpunktis olles tuul ei puhu ja on täielik vaikus. Päris kummaline oli kohe, üksi puu leht ka ei liikunud. Mina muidugi jõudsin enne magama jääda kui see tuul uuesti puhkuma hakkas. Merks püsis üleval ja kuulas kuna uuesti ssee suur tuul peale tuli.
Hommikul ärkasime mingi 7 ajal ja mõtlesime, et läheme nüüd õue ja uurime asja, mis see Ului korda saatis. Aga venitasime ikka mingi 9ni und ja enne 10 olime õues. Kenasti sisse pakitud, sest tuuli oli veel üsan tugev. Kõik surfi huvilised olid ennast varakult üles ajanud ja püüdsid laineid. Puid oli omajagu igalpool juurte ja mitte juurtega maa seest väljas. Meie rannas oli ka üks paat karil, aga tundus, et aknad olid enamus kohtades siiski terveks jäänud. Hiljem kuulsime, et meist mingi 5km kaugusel sadamas oli vähemalt 30 paati karil, mis on ikka väga korralik häving. Meie bossil, kes elab 20km kaugusel purunes kaks akent kodus. Ei läinud kõige paremini.
Pühapäev oli suht error igal pool. Paar üksikut söögikohta oli lahti, mis siis töötasid kas oma generaatoriga või gaasiga. Me tõmbasime ka endale fish and chipsid ligi, sest ega terve päev neid võikusid ka ei suuda ju süüa :)
Nii, aga on nüüd siis juba teisipäeva õhtupoolik. Linna tuli eile õhtul elekter tagasi. Mis on loomulikult imetore, aga veel toredam oleks kui me koju ka kunagi elektri tagasi saaksime. Siin ju on kell 7 juba täiesti kottpime. Praeguseni oleme saanud hakkama küünalde ja minu ipodi kõlariga, mille aku peab 20h. Nüüd tulingi seda ka siia laadima, et kodus päris vaikuses istuma ei peaks. Eile, mängisime Harry ja Jaanikaga meie pool küünlavages kaarte. Mina oleksin välja ka tahtnud minna, aga Merks ei viitsinud. Linnas oli ju vähemalt elekter :D
Tööd meil polnud pühap ega ka mitte esmasp. Täna tööle minnes selgus, et Hotellis lift ei tööta ja võib-olla ei tööta isegi paar nädalat. Täna õnneks väga palju maja peal ringi jooksma ei pidanud. Homme pole meil üldse tööd, sest mingit arvutid ja asjad on erroris. Ei tea täpselt, aga üsna saamatud on austraallased!
Ja vähe sellest, et elektrit pole, pole meil ka telefonil levi. Vahepeal tuleb korraks ja siis kaob jälle ära.
Aga ma hakkan lõpetama praegu. Kui mkunagi elektri tagasi saame koju ja midagi põnevat veel meelde tuleb, siis annan teile teada.
Muidu on meil kõik hästi ja nukrad me pole. Oma suured lihavarud sügavkülmast viisime me oma Hotelli külmikusse, ajee :D
Olge vahvad!
Tervitused napilt muust maailmast ära lõigatud Airlie Beach´lt!
Getter
Sunday, March 14, 2010
Sügis vist.
Viimased kaks päeva on väljas jube suur tuul ja vihm olnud ja kraade näitab ka ainult 25. Tundub, et sügis ongi käes :). Kes veel ei teadnud, siis siin hakkas sügis esimesel märtsil.
Nii palju siis ilmast.
Täna, tuleme siis meie Merksiga töölt, omajagu väsinud, vantsime trepist üles ja keegi ütleb äkki kõrvalt rõdu pealt selges eesti keelest tere. Noo okei, kohe ei saanud aru kas naabripere on meil eesti keele ära õppinud või missasja. Eestlasi kohata pole muidugi siin haruldus, aga meil elab kõrval 30ndates noor pere ja poleks osanud oodata, et nad eestlasi tunnevad. Relika, kes meie naabreid juba mitumitu aastat tunneb, oli taaskord Airlie Beachi saabunud. Abielus austraalasega ja siin varemgi elanud. Tuli siis meie juurde jutustama, vahva! Ja no otseloomulikult, kuna Eesti on ikka eriti väike, siis tunneb ta mu onu, Rauli, ja onu naist, Sigridit, kellega ta on koos koolis ja ülikoolis käinud. Nii, et ootame siin kõik teid külla nüüd :D.
Ahjaa... ja ma pole vist oma uuest korterikaaslasest rohkem rääkinud. Et siis väga tore, sõbralik, vahva poiss :D. Peseb kõik oma nõud ära ja piinlikpiinlik, kui meie omad on jäänud kraanikaussi vahest väga väga harva, siis ta peseb ka need ära. Köök on meil üldiselt laitmatult korras. Ja prilllauda ta ka üles ei jäta, jess :D. Töötab paadil ja väga tihti kodus pole, ka hea.
Muidu on nii, et viimased päevad on üsna uimane olla olnud. Ja tuleb välja, et jalad on mul üks nõrgim lüli. Nüüd vist mädaneb varvas otsast ära. Olen siin vaikselt hakanud amputeerimise peale ka mõtlema.
Muud asjaliku pole vist rääkida hetkel. Siin ükspäev käisime väljas, siis mängisime kolme politseinikuga joomismänge. Nemad neid meile õpetasid ja põhimõtteliselt hommikul ei olnud kõige parem olla. Aga ma siin mainin ära, et me ei pidutse siiski koguaeg. Ainult vahest harva :)
Praegu läheme Merksiga ujuma.
Olge vahvad ja ärge endale liiga tehke!
G.
Nii palju siis ilmast.
Täna, tuleme siis meie Merksiga töölt, omajagu väsinud, vantsime trepist üles ja keegi ütleb äkki kõrvalt rõdu pealt selges eesti keelest tere. Noo okei, kohe ei saanud aru kas naabripere on meil eesti keele ära õppinud või missasja. Eestlasi kohata pole muidugi siin haruldus, aga meil elab kõrval 30ndates noor pere ja poleks osanud oodata, et nad eestlasi tunnevad. Relika, kes meie naabreid juba mitumitu aastat tunneb, oli taaskord Airlie Beachi saabunud. Abielus austraalasega ja siin varemgi elanud. Tuli siis meie juurde jutustama, vahva! Ja no otseloomulikult, kuna Eesti on ikka eriti väike, siis tunneb ta mu onu, Rauli, ja onu naist, Sigridit, kellega ta on koos koolis ja ülikoolis käinud. Nii, et ootame siin kõik teid külla nüüd :D.
Ahjaa... ja ma pole vist oma uuest korterikaaslasest rohkem rääkinud. Et siis väga tore, sõbralik, vahva poiss :D. Peseb kõik oma nõud ära ja piinlikpiinlik, kui meie omad on jäänud kraanikaussi vahest väga väga harva, siis ta peseb ka need ära. Köök on meil üldiselt laitmatult korras. Ja prilllauda ta ka üles ei jäta, jess :D. Töötab paadil ja väga tihti kodus pole, ka hea.
Muidu on nii, et viimased päevad on üsna uimane olla olnud. Ja tuleb välja, et jalad on mul üks nõrgim lüli. Nüüd vist mädaneb varvas otsast ära. Olen siin vaikselt hakanud amputeerimise peale ka mõtlema.
Muud asjaliku pole vist rääkida hetkel. Siin ükspäev käisime väljas, siis mängisime kolme politseinikuga joomismänge. Nemad neid meile õpetasid ja põhimõtteliselt hommikul ei olnud kõige parem olla. Aga ma siin mainin ära, et me ei pidutse siiski koguaeg. Ainult vahest harva :)
Praegu läheme Merksiga ujuma.
Olge vahvad ja ärge endale liiga tehke!
G.
Sunday, February 28, 2010
Olukorrast Riigis.
Kust ma siis nüüd alustama peaksin, ah ah?
Ilmselt tähtsamast:)
Saatsime reedel Siku ja Kiisiku ära. Ära tähendab seda, et nad hakkasid mööda rannikut alla poole trippima ja mõnusalt aega veetma. Siku lendab 10märt Balile puhkama ja siis märtsi lõpus ära koju, Kiisik jääb esialgsete plaanide kohasel Gold Coasti.
Te nüüd siis mõtlete, et miks meie Merksiga nendega trippima ei läinud, eksole?! Väga lihtne põhjus, meil on korteri liis kuni mai lõpuni ja kui me siit enne ära läheksime, siis kaotaksime oma bondi(tagatiseks antud raha või midagi sellist), mis on üle 1200 dollari. Selle saaksime me tagasi varem kui leiaksime kellegi kes meie liisi üle võtaks, aga kuna hetkel pole keegi liisi üle võtmise vastu huvi tundnud, siis võtsime eile teise tuppa omale üürilise. Ühesõnaga võtsime nüüd endale mehe majja :D. Ethan, Uus Meremaalt. Käis eile tuba tsekkimas ja tundus igati tsill, kolmapäeval kolib sisse. Ta töötab kuskil paadil, ühesõnaga pole ta ka koguaeg kodus, mis on hea, sest siis saame vähemalt mõnedel päevadel pool alasti toas ringi lipata. Nagu meile alati on meeldinud teha. Merks muidugi arvas, et tema selles kutis mingit takistust ei näe :D
Noo, aga muidu meie päevad sujuvad tööl olles ja väljas käies. Kolmapäevased pidustused lõppesid meil Merksiga alles neljapäeva päeval. See tähendab... tutvusime ühe kaameramehest fotograafiga, kes on teinud ja teeb väga huvitavaid asju, ja siis üks kutt nägi välja nagu Mark mäned aastad varem. Mängiti kitarri, lauldi, joodi veini, käidi ujumas...
Vahepeal mul on maos imelik tunne, aga ma jõudsin järeldusele, et see pole sellest veinist, mida ma siin tarbinud olen, vaid nendest kemikaalidest mida ma endale pea igapäev oma töökäigus sisse hingan :)
Kas ma olen rääkinud, et mul on siin napilt muusikaga taandareng tekkinud. Enamus klubides mängidakse koledat muusikat või siis laiv mussi, mis on muidugi hea, aga enamus ajast üks ja see sama. Nii, et kallid sõbrad kui te ei taha, et ma hukka lähen siis mu meilbox on valla, ujeee...
Ahja ja muideks. Terve tänane päev on siin Airlie Beach´s olnud, vist on maailma kõige suurim, kruiislaev Queen Mary 2. Mahutab üle 3000 reisija ja üle 1200 meeskonna liikme. Tundub isegi hiiglama suur nende pisikeste purjekate kõrval.
Homme algab meil sügis. Tahaks teile ilusat sügist soovida, aga vist ei saa, peatset kevadet hoopis! Ärge sulaga ära uppuge :)
Päikest!
Getter
Ilmselt tähtsamast:)
Saatsime reedel Siku ja Kiisiku ära. Ära tähendab seda, et nad hakkasid mööda rannikut alla poole trippima ja mõnusalt aega veetma. Siku lendab 10märt Balile puhkama ja siis märtsi lõpus ära koju, Kiisik jääb esialgsete plaanide kohasel Gold Coasti.
Te nüüd siis mõtlete, et miks meie Merksiga nendega trippima ei läinud, eksole?! Väga lihtne põhjus, meil on korteri liis kuni mai lõpuni ja kui me siit enne ära läheksime, siis kaotaksime oma bondi(tagatiseks antud raha või midagi sellist), mis on üle 1200 dollari. Selle saaksime me tagasi varem kui leiaksime kellegi kes meie liisi üle võtaks, aga kuna hetkel pole keegi liisi üle võtmise vastu huvi tundnud, siis võtsime eile teise tuppa omale üürilise. Ühesõnaga võtsime nüüd endale mehe majja :D. Ethan, Uus Meremaalt. Käis eile tuba tsekkimas ja tundus igati tsill, kolmapäeval kolib sisse. Ta töötab kuskil paadil, ühesõnaga pole ta ka koguaeg kodus, mis on hea, sest siis saame vähemalt mõnedel päevadel pool alasti toas ringi lipata. Nagu meile alati on meeldinud teha. Merks muidugi arvas, et tema selles kutis mingit takistust ei näe :D
Noo, aga muidu meie päevad sujuvad tööl olles ja väljas käies. Kolmapäevased pidustused lõppesid meil Merksiga alles neljapäeva päeval. See tähendab... tutvusime ühe kaameramehest fotograafiga, kes on teinud ja teeb väga huvitavaid asju, ja siis üks kutt nägi välja nagu Mark mäned aastad varem. Mängiti kitarri, lauldi, joodi veini, käidi ujumas...
Vahepeal mul on maos imelik tunne, aga ma jõudsin järeldusele, et see pole sellest veinist, mida ma siin tarbinud olen, vaid nendest kemikaalidest mida ma endale pea igapäev oma töökäigus sisse hingan :)
Kas ma olen rääkinud, et mul on siin napilt muusikaga taandareng tekkinud. Enamus klubides mängidakse koledat muusikat või siis laiv mussi, mis on muidugi hea, aga enamus ajast üks ja see sama. Nii, et kallid sõbrad kui te ei taha, et ma hukka lähen siis mu meilbox on valla, ujeee...
Ahja ja muideks. Terve tänane päev on siin Airlie Beach´s olnud, vist on maailma kõige suurim, kruiislaev Queen Mary 2. Mahutab üle 3000 reisija ja üle 1200 meeskonna liikme. Tundub isegi hiiglama suur nende pisikeste purjekate kõrval.
Homme algab meil sügis. Tahaks teile ilusat sügist soovida, aga vist ei saa, peatset kevadet hoopis! Ärge sulaga ära uppuge :)
Päikest!
Getter
Sunday, February 14, 2010
Saturday, February 6, 2010
Hallo Maa! Tere, siin Kosmos!
Ma võin ju jälle öelda, et ma pole kes teab mis ajast kirjutanud, aga te teate seda ju isegi, sellepärast ma ei hakka ütlema.
Vahepeal oleme tähistanud Australian Day´d, seal juures grillinud mitmeid kordi, käinud väljas ehk siis pidutsenud hommiku tundideni, tutvunun erinevate toredate, naljakate inimestega, käinud natukene veel kohalikus klubi-pubis laiv muusikat kuulamas ja muidugi muidugi käime me ka koguaeg tööl. Päriselt päriselt, 5 päeva nädalas!
Ilm on meil endislt kuum, vahepeal jahutatakse meid vihmaga, aga viimasel ajal pole seda ka palju olnud. Aga ega ma ei kurda. Vahest mõtlen aind kui hea oleks astuda tuppa, põsed külmast õhetavad ja keeta endale kõige maitsvam piparmündi tee meega.... mmmmmm.
Eile ja täna olid meil Merksiga üsna lühikesed tööpäevad. Koju tulles mõnulesime oma üli mõnusas basseinis koos veini ja õllega (jaa... ma olen hakanud meeste õlut jooma, kes veel ei teadnud) ja nii kohe kaks päeva jutti. Siin juures ma pean ütlema jälle, et elu on ikka ilus. Ja ema, ära sa nüüd mõtle, et ma siin muud ei teegi kui joon veini.Kuigi tegelikult nii vist just on:).
Vahest kui mul jaksu on siis käin Sikuga kõndimas, meil on siin eriti mõnus beach walk. Seal näeb tädikesi oma teistsuguste koertega, kohvitassiga naist, ilma särkideta eriti heas vormis kutte ja palju teisi naeratavaid ja teretavaid inimesi. Esimest korda käisin kõndimas oma slippidega, mis oli väga vale mõte, sain kõige rõvedamad ja suuremad verised villid igale poole. Nüüd käin Siku skeidi papudega, vähemalt ei hõõru. Muidugi kui keegi tahab, siis võib mu jooksutossud mulle kodust saata, poleks üldse paha :).
Täna polnud meil tööl supervisorit kohal ja siis oli ühte külmikusse meile jäätud maasikaid ja õlut... nii, mis te arvate mis nendega sai? Läks kohe tarbimiseks, koos telefonikõnega Jaanale. Jaana kallis oli nii armsalt shvipsis ja eriti mõnus oli jälle lobiseda. Hästi palju igatsen! Ja et te teaksite, siis Jaana läheb meil Ussssaa kooli. Palju Õnne talle!!!
Ma nüüd tõmban otsad kokku. Vaja veel pessu minna ja siis tuleb vist laupäeva õhtune muuvi õhtu. Pianist on meil kavas, pidavat eriti hea vana film olema. Saame näha.
Olge vahvad! Ma ausalt igatsen teid :)
Musid
Tulikuum
G.
Vahepeal oleme tähistanud Australian Day´d, seal juures grillinud mitmeid kordi, käinud väljas ehk siis pidutsenud hommiku tundideni, tutvunun erinevate toredate, naljakate inimestega, käinud natukene veel kohalikus klubi-pubis laiv muusikat kuulamas ja muidugi muidugi käime me ka koguaeg tööl. Päriselt päriselt, 5 päeva nädalas!
Ilm on meil endislt kuum, vahepeal jahutatakse meid vihmaga, aga viimasel ajal pole seda ka palju olnud. Aga ega ma ei kurda. Vahest mõtlen aind kui hea oleks astuda tuppa, põsed külmast õhetavad ja keeta endale kõige maitsvam piparmündi tee meega.... mmmmmm.
Eile ja täna olid meil Merksiga üsna lühikesed tööpäevad. Koju tulles mõnulesime oma üli mõnusas basseinis koos veini ja õllega (jaa... ma olen hakanud meeste õlut jooma, kes veel ei teadnud) ja nii kohe kaks päeva jutti. Siin juures ma pean ütlema jälle, et elu on ikka ilus. Ja ema, ära sa nüüd mõtle, et ma siin muud ei teegi kui joon veini.Kuigi tegelikult nii vist just on:).
Vahest kui mul jaksu on siis käin Sikuga kõndimas, meil on siin eriti mõnus beach walk. Seal näeb tädikesi oma teistsuguste koertega, kohvitassiga naist, ilma särkideta eriti heas vormis kutte ja palju teisi naeratavaid ja teretavaid inimesi. Esimest korda käisin kõndimas oma slippidega, mis oli väga vale mõte, sain kõige rõvedamad ja suuremad verised villid igale poole. Nüüd käin Siku skeidi papudega, vähemalt ei hõõru. Muidugi kui keegi tahab, siis võib mu jooksutossud mulle kodust saata, poleks üldse paha :).
Täna polnud meil tööl supervisorit kohal ja siis oli ühte külmikusse meile jäätud maasikaid ja õlut... nii, mis te arvate mis nendega sai? Läks kohe tarbimiseks, koos telefonikõnega Jaanale. Jaana kallis oli nii armsalt shvipsis ja eriti mõnus oli jälle lobiseda. Hästi palju igatsen! Ja et te teaksite, siis Jaana läheb meil Ussssaa kooli. Palju Õnne talle!!!
Ma nüüd tõmban otsad kokku. Vaja veel pessu minna ja siis tuleb vist laupäeva õhtune muuvi õhtu. Pianist on meil kavas, pidavat eriti hea vana film olema. Saame näha.
Olge vahvad! Ma ausalt igatsen teid :)
Musid
Tulikuum
G.
Thursday, January 14, 2010
Ükskõikkui mitu...
...aega pole kirjutanud.
Ma ei saaks öelda, et mul pole aega olnud. Mul lihtsalt pole viitsmist olnud. I’m sorry!
Hmm... ilmselt pole te kuulnud meie Whitehaveni tripist. Saar, kus liiv on valge ja ei lähe kunagi kuumaks.
Varahommikul asusime sinna purjekaga teele, umbes 50 inimest kokku ja pea 3h sõitu. Ilm oli pilvine, mis oli hea! Ausalt, muidu oleksime päeva lõpuks vähid olnud. Sinna minnes ja tagasi tulles sadas vihma. Saime rohelised vihmajoped selga ja istusime nagu kakukesed reas.
Kohale jõudes saime endale kombed selga. Jellyfishide kaitseks. Minul anti fliiskombe, keegi ei tea miks. Venitasime need endale selga ja nägime välja nagu viinerid kiles, või siis tegelikult rohkem sardellid kiles. Aga no neid oli õnneks vaja aind ujuma minekuks, pärast võis kohe seljast ikka ära võtta.
Ja loomulikult oli meil nii mõnusal tripil kaasas vein ja omad veiniklaasid, millede eest me meeskonnaliikmetelt kiita saime :D. Ega seal saarel tegelikult väga palju vaadata pole, üks hästi pikk rannariba valge liiva ja sinise veega(mis on siin muidugi igalpool). Tegime mõned pildid, pikutasime ja nautisime. Paar tundi, asjad kokku ja koju sõit. Natuke vihma ja põsed päiksest, mis oli kaugel pilvede taga, punaseks. Mõnus päev!
Reedel saatsime Madise ja Helise ära. Nad võtsin suuna GoldCoastile. Natuke kahju ka! Aga saime tuttavaks uues eestlastest paariga, Harri ja Jaanika (Viimsist). Õigemini Madis tutvus nendega SailingClub’bis pokkerit mängides. Harri ja Madis olid kaks viimast mängijat, Harri võitis. Ja alles mängu lõppedes selgus, et ohohoo Harri on ka Eestist. Selline vahva juhus.
Esmaspäeval tähistasime siis minu sünnipäeva. Merks küpsetas mulle eriti maitsva kräsupeatordi. Hommikul üritasid nad Sikuga mulle laulda, teadmata laulusõnu, aga mõte loeb! Aga see nägi välja nii: Palju Õnne...hihihiiiihii.... Uus katse: Palju Õnne...hihihii ja no kaugemale see laul ei läinudki. Naljakas oli! Tööpäev läks õnneks üsna kiirelt. Õhtul tulid külalised, meie uued eestlased ja teised sõbrad. Sõime ja jõime ja läksime natuke linna peale. Mina jäin öösel tähti vaadates hoovipeale kott-tooli magama, mingi 5 minutiks. Ärgates nägin Taivot enda kõrval muru peal rullimas. Ise ta muidugi hommikul ei mäletanud midagi, et ta meie hoovis magama käis :D Sain paar vahvat kingitust ka :)!
Teisipäeval oli lebo päev. Rullisime mingi 1ni voodis. Meie uuel sõbral, Harril, oli sünnipäev ja käisime rannas hot-dog’e grillimas. Väga pikalt ei chillinud, sest hommikul oli vaja vara tõusta.
Dubidubiduu.... kolmapäevane äratus oli kell 6, sest meil oli järjekorda sailing trip ees. Sõitsime üle 3 tunni maailma kõige suuremale korallile snorgeldama.
Mingi hetk keset ookeani läks laine nii suureks, et pool paati istus oksekottidega väljas, näris jääkuubikuid ja üritas kaugustesse vaadata:D. Me olime tugevad ja naersime aind selle peale. Süüa sai nii palju, et korraks tekkis isegi mõte, et äkki me ei jää enam vee peale püsimagi, õnneks jäime!
Ja jälle need jellyfishid! Kombed oli seekord värvilised, metsik! Nägime välja nagu hmm.. teletupsud, ufod, või siis veel mingid kolmandad tegelased. Kino sai ikka koguaeg.
Mul tekkis alguses korraks paanika, sest mu mask täitus veega ja ma ei saanud korralikult hingata. Läksin vahestasin maski ära ja kõik oli jälle hästi.
Oh, igasuguseid vahvaid kalu oli seal vee all. Ühed värvilised tulid kohe näksama kui vette läksime. Nii kaua hulpisime Merksiga kui soolavesi oli täieliku loputuse ära teinud, siis lihtsalt enam ei jõudnud. Läksime parkisime kõhud jälle ekstra täis ja tegime paadiga turistika koralli kohal. Natuke veel lebo aega keset ookeani ja kojusõit.
Ja kas laine oli veel suurem kui enne? Jah oli küll! Ja kellel hakkas seekord kõhus keerama? Minul! Sweeeeeeeet. Seekord istusime sees ja ma pidin välja ronima ja kaugustesse vahtima. Merks, hea sõbranna kohaselt, tõi mulle oksekoti ja jääkuubikud. Õnneks ma seda kotti kasutama ei pidanud :D
Värsked puuviljad ja shokolaadikook ning oli jälle parem olla . Jälle üks ülimõnus seiklus.
Kui keegi tahab head filmi vaadata, siis soovitan August Rush.
Tänan tähelepanu eest!
Soojad tervitused kõigile lugejatele!
Järgmise korrani, olge terved!
Getter.
Ma ei saaks öelda, et mul pole aega olnud. Mul lihtsalt pole viitsmist olnud. I’m sorry!
Hmm... ilmselt pole te kuulnud meie Whitehaveni tripist. Saar, kus liiv on valge ja ei lähe kunagi kuumaks.
Varahommikul asusime sinna purjekaga teele, umbes 50 inimest kokku ja pea 3h sõitu. Ilm oli pilvine, mis oli hea! Ausalt, muidu oleksime päeva lõpuks vähid olnud. Sinna minnes ja tagasi tulles sadas vihma. Saime rohelised vihmajoped selga ja istusime nagu kakukesed reas.
Kohale jõudes saime endale kombed selga. Jellyfishide kaitseks. Minul anti fliiskombe, keegi ei tea miks. Venitasime need endale selga ja nägime välja nagu viinerid kiles, või siis tegelikult rohkem sardellid kiles. Aga no neid oli õnneks vaja aind ujuma minekuks, pärast võis kohe seljast ikka ära võtta.
Ja loomulikult oli meil nii mõnusal tripil kaasas vein ja omad veiniklaasid, millede eest me meeskonnaliikmetelt kiita saime :D. Ega seal saarel tegelikult väga palju vaadata pole, üks hästi pikk rannariba valge liiva ja sinise veega(mis on siin muidugi igalpool). Tegime mõned pildid, pikutasime ja nautisime. Paar tundi, asjad kokku ja koju sõit. Natuke vihma ja põsed päiksest, mis oli kaugel pilvede taga, punaseks. Mõnus päev!
Reedel saatsime Madise ja Helise ära. Nad võtsin suuna GoldCoastile. Natuke kahju ka! Aga saime tuttavaks uues eestlastest paariga, Harri ja Jaanika (Viimsist). Õigemini Madis tutvus nendega SailingClub’bis pokkerit mängides. Harri ja Madis olid kaks viimast mängijat, Harri võitis. Ja alles mängu lõppedes selgus, et ohohoo Harri on ka Eestist. Selline vahva juhus.
Esmaspäeval tähistasime siis minu sünnipäeva. Merks küpsetas mulle eriti maitsva kräsupeatordi. Hommikul üritasid nad Sikuga mulle laulda, teadmata laulusõnu, aga mõte loeb! Aga see nägi välja nii: Palju Õnne...hihihiiiihii.... Uus katse: Palju Õnne...hihihii ja no kaugemale see laul ei läinudki. Naljakas oli! Tööpäev läks õnneks üsna kiirelt. Õhtul tulid külalised, meie uued eestlased ja teised sõbrad. Sõime ja jõime ja läksime natuke linna peale. Mina jäin öösel tähti vaadates hoovipeale kott-tooli magama, mingi 5 minutiks. Ärgates nägin Taivot enda kõrval muru peal rullimas. Ise ta muidugi hommikul ei mäletanud midagi, et ta meie hoovis magama käis :D Sain paar vahvat kingitust ka :)!
Teisipäeval oli lebo päev. Rullisime mingi 1ni voodis. Meie uuel sõbral, Harril, oli sünnipäev ja käisime rannas hot-dog’e grillimas. Väga pikalt ei chillinud, sest hommikul oli vaja vara tõusta.
Dubidubiduu.... kolmapäevane äratus oli kell 6, sest meil oli järjekorda sailing trip ees. Sõitsime üle 3 tunni maailma kõige suuremale korallile snorgeldama.
Mingi hetk keset ookeani läks laine nii suureks, et pool paati istus oksekottidega väljas, näris jääkuubikuid ja üritas kaugustesse vaadata:D. Me olime tugevad ja naersime aind selle peale. Süüa sai nii palju, et korraks tekkis isegi mõte, et äkki me ei jää enam vee peale püsimagi, õnneks jäime!
Ja jälle need jellyfishid! Kombed oli seekord värvilised, metsik! Nägime välja nagu hmm.. teletupsud, ufod, või siis veel mingid kolmandad tegelased. Kino sai ikka koguaeg.
Mul tekkis alguses korraks paanika, sest mu mask täitus veega ja ma ei saanud korralikult hingata. Läksin vahestasin maski ära ja kõik oli jälle hästi.
Oh, igasuguseid vahvaid kalu oli seal vee all. Ühed värvilised tulid kohe näksama kui vette läksime. Nii kaua hulpisime Merksiga kui soolavesi oli täieliku loputuse ära teinud, siis lihtsalt enam ei jõudnud. Läksime parkisime kõhud jälle ekstra täis ja tegime paadiga turistika koralli kohal. Natuke veel lebo aega keset ookeani ja kojusõit.
Ja kas laine oli veel suurem kui enne? Jah oli küll! Ja kellel hakkas seekord kõhus keerama? Minul! Sweeeeeeeet. Seekord istusime sees ja ma pidin välja ronima ja kaugustesse vahtima. Merks, hea sõbranna kohaselt, tõi mulle oksekoti ja jääkuubikud. Õnneks ma seda kotti kasutama ei pidanud :D
Värsked puuviljad ja shokolaadikook ning oli jälle parem olla . Jälle üks ülimõnus seiklus.
Kui keegi tahab head filmi vaadata, siis soovitan August Rush.
Tänan tähelepanu eest!
Soojad tervitused kõigile lugejatele!
Järgmise korrani, olge terved!
Getter.
Tuesday, January 5, 2010
Day off!
Kui hea on kui ei pea äratuskella peale ärkama? Kõik ilmselt teavad vastust!
Ma vist siin kirjutasin, et sain aastavahetusel ühe kutiga Melbournist tuttavaks, kes kitarri mängib. Igatahes sai ta võimaluse siin ka esineda ja kutsus meid ka kuulama. Eriti mõnus pühapäeva õhtu oli!
Hetkel ma pugin komme jälle ja joon lõunakohvi, kogun energiat väljaminekuks.
Üks öösel valutas mul jalg nii, et pidin 3 valuvaigistit võtma ja need ka ei aidanud. Lasin natuke pisaraid, sest no tõesti ikka nii valus oli. Ega pole saanud väga puhkust anda ka jalale, aga enam pole nii hullusti valutanud.
Et te teaksite, siis neljapäeval lähme Siku ja Merksiga http://media-cdn.tripadvisor.com/media/photo-s/01/0d/12/ac/whitehaven-beach.jpg purjetame siis ja järgmine nädal siia http://blogs.fayobserver.com/faytoz/files/2009/01/great-barrier-reef.jpg . Ilus eks :)
Lähen vaatan nüüd kas leian kasutatud raamatute poest endale midagi põnevat lugeda. Ühe raamatu, Lost Summer, lugesin juba läbi.
Meil vist hakkas siin nüüd mingi vihmahooaja taoline asi. Ikka viskab seda vihma päevas korra taevast alla.
Tervitused lebotoolist!
G.
Ma vist siin kirjutasin, et sain aastavahetusel ühe kutiga Melbournist tuttavaks, kes kitarri mängib. Igatahes sai ta võimaluse siin ka esineda ja kutsus meid ka kuulama. Eriti mõnus pühapäeva õhtu oli!
Hetkel ma pugin komme jälle ja joon lõunakohvi, kogun energiat väljaminekuks.
Üks öösel valutas mul jalg nii, et pidin 3 valuvaigistit võtma ja need ka ei aidanud. Lasin natuke pisaraid, sest no tõesti ikka nii valus oli. Ega pole saanud väga puhkust anda ka jalale, aga enam pole nii hullusti valutanud.
Et te teaksite, siis neljapäeval lähme Siku ja Merksiga http://media-cdn.tripadvisor.com/media/photo-s/01/0d/12/ac/whitehaven-beach.jpg purjetame siis ja järgmine nädal siia http://blogs.fayobserver.com/faytoz/files/2009/01/great-barrier-reef.jpg . Ilus eks :)
Lähen vaatan nüüd kas leian kasutatud raamatute poest endale midagi põnevat lugeda. Ühe raamatu, Lost Summer, lugesin juba läbi.
Meil vist hakkas siin nüüd mingi vihmahooaja taoline asi. Ikka viskab seda vihma päevas korra taevast alla.
Tervitused lebotoolist!
G.
Saturday, January 2, 2010
Suurem number.
... sõin just 5 kalevi kommi järjest ära. Ma ei söö tavaliselt kodus ka nii palju kommi nagu ma siin olen söönud. Merksile saadeti mingi neli kilo kalevit ja Sikule 4 pakki. Ulmekas!
Aga asume siis asja juurde.
Ega meil mingeid erilisi plaane polnud. Madis ja Helise tahtsid meile tulla, kuna siit hea lähedal linna minna. No ja nii oligi. Hommikul käisime tööl ja õhtul jaurasime meie juures. Mina küpsetasin muffineid, väikseid ja maitsavaid. Tegime kokteile ja võtsime shotte:D Poisid tulid ka peale tööd meile. Ehk siis sama tore seltskond nagu ikka.
Uus aasta tuli meie rõdu peal. Vaatasime ilutulestiku ära, mis oli üsna lahja, aga vähemalt oli, ja siis läksime linna peale. Siku ja Kiisik kadusid kohe ära. Tähendab nad jäid meist esimese klubi juurde. Kuna seal kuhu me algselt plaanisime minna, oli üsna tobe muusika, siis teised tahtsid minna restorani kus Taivo töötab. Mina ei viitsinud lihtsalt istuma minna ja otsustasime Merksiga ühte pubisse minna, kus on alati hästi vahva. No ja voilaaaa... ukse peale turvamees ei laskunud meid sisse. Tahate teada miks? Sest Merks oli lihtsalt nii purjus:)! Ma sain korraks täitsa pahaseks, sest tegelt ega ta nii purjus polnud, et ta poleks püsti seisnud või midagi. Lihtsalt turske turvamees arvas, et ta on väga lahe kui ta ilusat lokkidega, eriti rõõmsat, silm seisvat neiut sisse ei lase. Peale seda Merks arvas, et ta tahab nüüd koju minna, millega mina üldse nõus polnud. Siis vist nägime Sikut kuskil, kes aind irvitas Merksi üle, sest Merks muudkui korrutas mida mina rääkisin.
Mina: Meid ei lastud Paddys’sse sisse.
Merks: Ei lastud jah! (käed risti rinna peal)
Siku: Miks?
Mina: Sest Merks on liiga purjus.
Merks: Sest ma olen nii purjus. (ikka käed risti rinna peal)
Siku: naer.
Meie teed Sikuga läksid jälle lahku, ma täpselt ei mäleta miks. Läksime istusime Merksiga natukene ookeani ääres, et merksi pead selgemaks saada. Saime kellegi Jasoniga Melbournist tuttavaks, kes oli aastavahetuseks Airlile tulnud. Tore tüüp, kes mängib kitarri ja lubas teada anda kui siin esinemiseks mingi koha leiab. Siis lähme teda kuulama.
Igatahes, siis helistas Madis ja saime nendega linnas kokku. Läksime meie pundi ja Aaroni ja tema toakaaslasega nende korterisse. Merks vahepeal korrutas ikka, et tahab koju minna, ma üldse ei saanud aru miks. Igatahes ta sinna koju ei läinud, ma ei lubanud!
Seal kus Madis varem plaate mängis oli Aaron baarmen, aga see koht pandi eelmine nädal kinni, Pankrot. Nojaaa tundus, et kogu see alkohol, mis seal oli, oli nüüd Aaroni juures. Aaron miksis meile mõned kokteilid, siis mängis natuke kitarri, jutustasime ja olime lahedad kuni pea 6ni hommikul. Merks sai ka mingil hetkel kainemaks ja oli täitsa arvestatavas konditsioonis jälle :D. Mäkdooonaldsist läbi ja koju magama. Mõnusalt vahva öö :).
1 jaanuar kujunes meil voodis lebotades. Ärkasime, sõime, magasime, sõime, pikutaisme, käisime ostsime hiinakat, sõime, pikutasime, vaatasime filme. Siku oli oma sõbraga väljas ja Kiisik oli tööl. Mõned eriti mõnusad telefonikõned kodustega ja päev oligi läbi.
Loodan, et teil oli eriti mõnus aastavahetus. Mina igatahes igatsesin kõiki!!!!
Soovin superseiklusterohket 2010!
Musid.
G
Aga asume siis asja juurde.
Ega meil mingeid erilisi plaane polnud. Madis ja Helise tahtsid meile tulla, kuna siit hea lähedal linna minna. No ja nii oligi. Hommikul käisime tööl ja õhtul jaurasime meie juures. Mina küpsetasin muffineid, väikseid ja maitsavaid. Tegime kokteile ja võtsime shotte:D Poisid tulid ka peale tööd meile. Ehk siis sama tore seltskond nagu ikka.
Uus aasta tuli meie rõdu peal. Vaatasime ilutulestiku ära, mis oli üsna lahja, aga vähemalt oli, ja siis läksime linna peale. Siku ja Kiisik kadusid kohe ära. Tähendab nad jäid meist esimese klubi juurde. Kuna seal kuhu me algselt plaanisime minna, oli üsna tobe muusika, siis teised tahtsid minna restorani kus Taivo töötab. Mina ei viitsinud lihtsalt istuma minna ja otsustasime Merksiga ühte pubisse minna, kus on alati hästi vahva. No ja voilaaaa... ukse peale turvamees ei laskunud meid sisse. Tahate teada miks? Sest Merks oli lihtsalt nii purjus:)! Ma sain korraks täitsa pahaseks, sest tegelt ega ta nii purjus polnud, et ta poleks püsti seisnud või midagi. Lihtsalt turske turvamees arvas, et ta on väga lahe kui ta ilusat lokkidega, eriti rõõmsat, silm seisvat neiut sisse ei lase. Peale seda Merks arvas, et ta tahab nüüd koju minna, millega mina üldse nõus polnud. Siis vist nägime Sikut kuskil, kes aind irvitas Merksi üle, sest Merks muudkui korrutas mida mina rääkisin.
Mina: Meid ei lastud Paddys’sse sisse.
Merks: Ei lastud jah! (käed risti rinna peal)
Siku: Miks?
Mina: Sest Merks on liiga purjus.
Merks: Sest ma olen nii purjus. (ikka käed risti rinna peal)
Siku: naer.
Meie teed Sikuga läksid jälle lahku, ma täpselt ei mäleta miks. Läksime istusime Merksiga natukene ookeani ääres, et merksi pead selgemaks saada. Saime kellegi Jasoniga Melbournist tuttavaks, kes oli aastavahetuseks Airlile tulnud. Tore tüüp, kes mängib kitarri ja lubas teada anda kui siin esinemiseks mingi koha leiab. Siis lähme teda kuulama.
Igatahes, siis helistas Madis ja saime nendega linnas kokku. Läksime meie pundi ja Aaroni ja tema toakaaslasega nende korterisse. Merks vahepeal korrutas ikka, et tahab koju minna, ma üldse ei saanud aru miks. Igatahes ta sinna koju ei läinud, ma ei lubanud!
Seal kus Madis varem plaate mängis oli Aaron baarmen, aga see koht pandi eelmine nädal kinni, Pankrot. Nojaaa tundus, et kogu see alkohol, mis seal oli, oli nüüd Aaroni juures. Aaron miksis meile mõned kokteilid, siis mängis natuke kitarri, jutustasime ja olime lahedad kuni pea 6ni hommikul. Merks sai ka mingil hetkel kainemaks ja oli täitsa arvestatavas konditsioonis jälle :D. Mäkdooonaldsist läbi ja koju magama. Mõnusalt vahva öö :).
1 jaanuar kujunes meil voodis lebotades. Ärkasime, sõime, magasime, sõime, pikutaisme, käisime ostsime hiinakat, sõime, pikutasime, vaatasime filme. Siku oli oma sõbraga väljas ja Kiisik oli tööl. Mõned eriti mõnusad telefonikõned kodustega ja päev oligi läbi.
Loodan, et teil oli eriti mõnus aastavahetus. Mina igatahes igatsesin kõiki!!!!
Soovin superseiklusterohket 2010!
Musid.
G
Subscribe to:
Posts (Atom)