(pealkirjata)

Jaana kirjutab....

Toredad sõbrad,

Kuidas teil seal läheb? Sellessuhtes, et meie e-maili aadressid on endiselt samad ja võite täiesti vabalt meile kirjutada oma tegemistest. Me kohe suurimaheameelega loeksime teie tegemistest. Ja kui te midagi väga põnevat korda pole saatnud selle kolme nädala jooksul, mis me juba kodust ära oleme olnud, siis kirjutage meile kasvõi seda kui väga te meie järele igatsete! :)
Vahepeal oli meil siin teine-lumi-ilm. Ja seekord ei tulnud ainult mingeid ebemeid vaid ikka kohe kõvasti sadas seda valget alla sealt ülevalt. Tunni ajaga ligi 10cm...Noooo ja selle ilmaga seoses saime me veelkord veenduda kui sõiduoskamatud need ameeriklased ikkagi on. Hull värk. Me ei oleks osanud seda arvatagi. Läksime kodus pool tundi enne välja, et ilusti 9ks tööle jõuda, jõudsime peatee peale ja meid ootas ees ummik. Ränk ummik. Midagi ei liikunud edasi. Mõtlesime, et oleme kavalad ja läksime teisele poole, et lähme kiirteed pidi. Noh tundus, et päris hea mõte on, kuni jõudsime selle exit'i lähedale, kust me maha pidime pöörama. Oma miil enne exitit seisid juba autod rivis. Me ei tahtnud hästi uskuda et nüüd need kõik autot tahavad sellest samast exitist maha minna kust meie ja sõitsime mööda nendest autodest. Üllatus üllatus, nad ikkagi tahtsid kõik sinna samma minna. Pidime siis kuskile vahele trügima (väga ebaviisakas teame) ja ega keegi meid väga ei tahtnud sinna vahele lasta ka. Mõtlesime, et noonii siia me jäämegi, keset kiirteed, pole ei ühes ega ka teises reas, siis aga lasi üks lahke onu meid ikkagi vahele. Ja seal me siis seisime ligi tund aega...Vääääga aeglane edasiliikumine oli. Siis mõtlesime küll, et thank god, et me ikka trügisime muidu oleks me 2h vähemalt seal järjekorras passinud. Noh, ja muidugi hirmuga vaatasime kella, sest tööle me 9ks küll ei jõudnud. Ja telefoni nrit polnu mul ka kaasas, et helistada neile ja öelda, et me oleme ummikus. Meie ees sõitis üks suvekummidega subaru. Igakord kui ta pidurdas, läks parem külg ette. Lõpuks saime sealt kiirteelt maha ka ja mäest alla sõites vaatasime, et kas see subaru saab pidama ka punase tulega foori all v mitte, tema ette koperdas veel üks jeep, kellel olid ka nähtavasti sumekummid ja too oleks üldse peaaegu vastu silda sõitnud ja nii nad seal olid siis, risti teepeal ees. Ahjaa, oleks peaaegu unustanud, et vahepeal piilus üks kits teepiirde tagant täpselt sellise näoga et wtf? mis värk siin on, kas täna ei saagi teed ületada.
Tööle jäime me igatahes ligi tund aega hiljaks, aga midagi hullu sellest õnneks polnud ja nad said suurepäraselt aru, miks me hiljaks jäime. Seal pere juures olime 1ni ja siis läksime krabasime boloccost ühe wrapi lõunaks ja 2ks teise kohta tööle. Seal ootas meid ees laste vanaema, kes arvas, et meid üldse sinna vaja pole ja et Pam, oli üldse ära unustanud, et me täna tulema pidime. Mõtlesime siis, et nomisnomis. Nii ikka ei käi asjad. Getu oleks muidu jäänud sinna tööle ja mina kella 3ks edasi teise kohta läinud, aga vanaema arvas, et meid pole vaja ja läksime siis alla kooli juurde.Mina pidin seal Sheryliga kokku saama ja tahtsime Pami ka näha, et öelda mis segadus oli. Kui me teda seal siis lõpuks nägime oli ta ka päris ehmunud näoga ja kui ma ütlesin, et kui tal vaja siis G läheb temaga üles tagasi, aga et mina ise lähen Shreylile appi ja siis ta justkui sai pahaseks üldse. Väga kreisi. Lõpuks ta ikkagi ei tahtnud meid sinna ja G tuli minuga kaasa. Oeh, need lapsed olid toopäev kuidagi väga kreisid. Karjusid ja olid üldse segased. Kui laste ema on kodus siis on nagu natuke pointless üldse appi minna, sest lapsed tahavad siis ainult ema abi ja püüa siis neile kenasti armsa häälega selgeks teha, et emme on busy. Keegi ei taha sellest midagi kuulda.
Päeva lõpuks olid meil mõlemal närvid päris krussis ja ei jõudnud ära oodata, millal saaks juba koju diivani peale lebosse.
Eile oli teisipäevaga võrreldes palju palju parem päev. Hommikul oli küll varajane äratus, et 8ks tööle jõuda. Läksime igaksjuhuks varem kodust välja ka, et mitte jälle tund aega hiljaks jääda, aga teed olid puhtad ja saime kenasti kohale. Hoidsime G'ga kahe pere lapsi. Mina nelja tüdrukut ja tema läks kahe poisiga hokit mängima. Meie tüdrukutega mängisime väljas ja tegime lumememme. Päris fun oli. Hiljem mängisid lapsed toas, joonistasid ja mängisid ja mina poleerisin hõbedat. Jep. Just nii, sellele emale meeldib igasuguseid ülesandeid jätta, mille ta "to do" paberile üles kirjutab, et ikka oleks koguaeg tegevust. Triikimine, laundry, nõudepesemine...you name it.
...vaatan vahepeal natuke filmi ja hiljem kirjutan edasi ;)

niih...aim bäkk...vahemärkus, et ühest filmist sai kolm :)...Kell on juba pool 9 ja me oleme täna filmirallit teinud. Thanksgiving ikkagi ju. We're thankful for all these good movies we have at home....et siis jah, jäin seal pooleli kus Maggie annab igasuguseid tööülesandeid lisaks lapsehoidmisele. Triikime pole just mu lemmik tegevus, aga vähemalt kui on koguaeg midagi teha siis läheb aeg ka kiiremini ja saab kiiremini tööpäev läbi :). Okei, ega see päev midagi väga ärevamat lastega ei toimunudki kui see, et Sheryl'i (üks pereemadest) naabriks on Kevin Pearce. Kes see on te küsite? Päris goodlookin' lumelaudur. Haaa! :D Ta on olümpial käinud ja värki ja kes tahab rohkem teada see google'dab eksole. Meie vist lähme koputame ta uksele, haha! :D
Ja täna on pühad. Thanksgiving. Tänud kogu sellele isuäratavale toidule, mida U, S ja A meile pakub. Ja tänud selle eest, et meil on sellised toredad sõbrad nagu teie. Vi bõuth miss ju veri matsh! ;)
Ma oleks peaaegu unustanud, et me vaatasime eile õudukat "Turistas", väga hea oli. Liiga reaalne, Brasiiliasse minna igatahes ei julge enam. Täna vaatasime selliseid filme nagu "I think I love my Wife", "Raising Helen" ja "Failure to Launch"...Tänased filmid olid sellised easy going...
Tänupühade õhtusöögiks küpsetasime valgeveini marinaadis kana, väääga delicious oli.
Me nüüd hakkame plaani pidama kuidas Kevinile läheneda, et mitte stalkeri muljet endast jätta. Kõik ideed on welcome. Thänks. Mmmmbye!