Muy bien.

... no hispaania keele tundidega on ka ju algust juba tehtud, aga tagasi kuhu jäime.
Lennujaam ja Carlos.
Carlos, oli meie autojuht Guatemala City'st Antiguasse ja vabal ajal korraldab ta reise, kuhu ta ka juba meid jõudis kutsuda, aga no esimest nädalavahetust kohe reisimiseks kasutama me ei hakanud. Linnast linna sõit oli umbes 45min pikk ja Carlos jutustas meile vähe ohtlikusest ja niisama asjadest. Saime teada, et väga pikki trippe chicken bus'ga ette ei maksa võtta, sest võib juhtuda see, millest ma ka rääkinud olen. Ehk siis, bussijuht lastakse maha ja buss sõidab kraavi ja sa võid viga saada. Peale 8 väljas liikumine pole ka soovitatav. Üks intsident oli ka sõidu ajal:
"Sõidame mitmerealisel teel, kõrvale tuleb mingi uhkem auto 3 jõmmiga, vahivad meile akendest sisse, olgugi, et meil olid tumedad klaasid. Kaovad korraks taha poole ja juba olid uuesti kõrval ja jõllitasid uuesti akendest sisse. Sõidavad meile ette ja pidurdavad. Carlos võttis hoo maha ja sõitis mõnda aega vähe aeglasemalt ning rohkem me neid ei näinud. Muidu oli Carlosel ukse sees suur sakkidega nuga, lihtsalt mainin ära."
Kohale jõudest tutvusime kooliga ja saime tuttavaks meie kordinaatoritega. Siis viidi meid meie uude koju, elame ühe kohaliku pere juures, kes on juba 7 aastat läbi selle programma, IVHQ, vabatahtlike võõrustanud. Peale meie on siin neid veel 3. Käisime pesus, sõime lõunat (süüa saame siin eriti korralikult ja söögid on väga maitsvad, oma majapidaja on siin, kes käib neid valmistamas ja muidu majandamas) ja läksime kooli juurde tagasi, kus tutvustati meile, millised meie päevad hakkavad välja nägema ja tehti kerge linna tuur, millest me suurt aru ei saanud, kuna ajavahest tekkinud unetus ja segadus seda ei lasknud.
Õhtusöök toimub kell 7, naljakas on see, et pererahvas meiega üldiselt ei söö, aga passib ikka lauas, õnneks mitte alati, ja see teeb selle söömise protsessi vähe ebamugavaks. Pluss veel need teised vabatahtlikud pole väga jutukad, vahest saab mingist asjast räägitud, aga no ei ole midagi väga punnitada kui keegi teine ei viitsi rääkida. Hommikuti üldiselt kuuleme üksteise mälumist :D Täna oli mul küll selline tunne, et ma purskan naerma, sest see piinlik vaikus on juba naljakas. Jimmy 48, räägib aind siis kui temalt midagi küsida ja Yi 21, on niisama veider ja enamus ajast on tal pea taldrikus. Emily 25 näeb välja nagu Emily 35, tema kohta ma ei oska midagi öelda, vahest räägib vahest mitte.
Igatahes meie päeva kava on siis selline:
Hommikusöök on kell 7, kella 8ks lähme hispaanika keele tundi, mis kestab kella 10ni. Peale meie on seal veel üks 40 aastane kutt Roj, ma pean ütlma kutt, sest ma poleks elusees uskunud, et ta 40 on, kõige rohkem pakkusime talle 30. Meil olid üllatusest mõlemal suu lahti kui ta oma vanuse ütles, lihtsalt uskumatu kuidas mõned inimesed nii hästi säilivad. Originaalis on ta pärit Indiast, aga pm enamus oma elust on ta elanud Kanadas.
Siis edasi veedame tunnikese pargis ja vahime inimesi. Kella 12 on meil kodus lõuna ja peale seda lippame bussile, chicken bus'le, see väljub 1-2 vahel, oleneb kui kiirelt täis saab või midagi taolist, et kunagi ei saa päris kindel olla, mis kell ta välja läheb. Orbude kooli sõidame umbes 20min. mäkke üles, õmber on suht kuristikud. Üks päev jäi buss kõige järsema koha peal seisma ja hakkas tagasi vajuma. Merks arvas päris tõsiselt, et me nüüd sureme ära, tal tuli kõige kartlikum nägu pähe, mida ma tal eales näinud olen. Muidugi ta polnud ainuke, mõned kohalikud lõid endale ka kujutletava risti ette, mida ma ei näinud, aga Roj hiljem ütles, ajaa.. ta käib ka meiega seal orbude koolis. Kuhu ma jäingi..a no surma me siiski ei saanud, aga jube hakkas küll, sest esimesel nädalal kuskile kuristikku poleks viitsinud vajuda. Lõpp hea kõik hea.
Orbude kool on siis selline, et seda peab üks pere lihtsalt heast südamest, et aidata üksikvanemate, vanemateta või siis teiste sugulaste poolt kasvatavaid lapsi, kellele väga tähelepanu ei pöörata. Meie ülesanne on neid aidata nende tegevustes ja õpetada nendele algtasemel inglise keelt ja kasutama arvutit. Meile Merksiga on see ülesanne hetkel äärmiselt keeruline, kuna meie ei räägi hispaania keelt, aga õnneks on meil seal veel neli inimest hispaaniast ja 2 nendest räägivad ka vabalt inglise keelt. Oleme hakkama saanud. Üks päev oli neil söögitegemise päev, mis oli meile uutele, äärmiselt hirmutav, sest kuidas need lapsed neid suur nuge kasutasid.. oioi, mina kui üsna nõrganärviline, tahtsin mitmeid kordi seda nuga nendelt ära rabada, aga peab ütlema, et nende vanuse kohta, said nad äärmiselt hästi hakkama.
Järgmisel nädalal hakkame ise ehteid valmistama, aga seda teeme meie Merksiga kahekesi. Ehted lähevad müügiks ja saadud raha läheb kooli jaoks. Sama aegselt peame kõvasti hispaania keelt harjutama, et saaks hakata lastega suhtlema, sest lapsed ise väga tahavad ja meie ka. Muidu lapsed on üsna toredad ja soojad, päeva lõpus tulevad kallistama ja ütlevad viisakalt kooris head aega, näeme homme.
5 ajal lippame siis kõik vapralt oma kodu bussile, milleks on Disco chicken bus, no for real! Bussis on selline disko, et te ei oska seda endale ette kujutadagi, rääkida on väga raske, sest lihtsalt ei kuule. Sellest üritame me ühe video teha ja siis üles panna, et saaksite aimu.
Tegelikult tahtsime seda eile teha, aga bussijuht oli romantilisel lainel ja kuulas aeglaseid armastus laule, nii et me ei hakanud filmima, tahame teile ikka seda õiget ja muidu igapäevast diskot ikka lasta :D
Kojusõidu buss läheb jällegi 5-6 vahel, oleneb kuidas rahvast tuleb ja bussijuht tunneb, üldiselt oleme enam väheks 6ks koju saanud. 7 on meil ühtusöök, mis on vahest piinlikult vaikne vahest lihtsalt vaikne, aga söögid on muidu eriti maitsvad olnud. Neile meeldib kasutada tomatikastet hästi palju, ube, erineval kujul, mõnikord isegi plenderis kastmeks lastud ja siis sibul pidavat neil ka pea igas toidus olema, pole päris igas märganud.
Kuna me pole veel selles uues ajas sees, siis oleme ikka nii 9 ajal magama läinud. Üks päev õnnestus meil 10ni venitada.
Täna, laupäeval, saime varahommikusöögiks pannkooke, eriti hea! Nüüd oleme siin hommikut venitanud ja kell on 10 saanud. Plaan on minna peale lõunat turule ja linnaga korralikult tuvust teha.

PS! Jaana just helistas, et ta käis Kevin Pearce jardsale'l ja ostis mulle ja Merksile Kevin Pearce lumelauapüksid, ajeeeeeeeee :D Tänks kallis, jumala kihvt! Musi.

Igatahes ma püüan nüüd rohkem update'da, et ei peaks 3 leheküljelist romaani siia kirja panema.
Olge vahvad! Minul on kõik väga hästi, uus ja põnev!
Tervitused Antiguast!

Adios
G.

flying high

Üle ookeani lend sujus mõnusalt. Saime maitsvat süüa ja kõik vein, mis ette anti, sai ka joodud (kaks klaasi). Magada ainult kahjuks ei saanud, mitte minutitki, mitte et halb oleks olnud, vaid lihtsalt und ei tulnud. Merksil õnnestus suu praotada 10ks minutiks. Vedas tal!
Turvakontrollist läbi, kotid selga ja minek. Uste vahelt paistiski juba kohe tantsima hakkav Jaana. Mida rõõmu!!!! Nii hea oli üle aasta aja näha Jaanat ja veel kauem polnud näinud Dagnet. Vist tuli kerge rõõmupisar ka silma :)
Asjad autosse ja võtsime suuna hotelli. Hotell oli New Yorki linnast vähe väljas, aga eriti armas korter! Laotasime oma asjad mööda tube laiali, jutustasime ja hakkasime ennast halloweeniks kostüümidesse seadma. Meil Merksiga oli lihtne, tõmbasime oma õdede kostüümid selga, mask ette, kindad kätte ja olimegi valmis. J'l ja Dee'l läks vähe rohkem aega, et oma tegelastesse sisse elada. J oli nimelt Kat von D ja Dagne oli Bat-Women. Vahepeal hüppasid meie toast läbi J ja Dee sõbrad, Tina ja ..., kuti nime enam ei mäleta, vist pole üllatus ka. Paar drinki ja linna me läksimegi.
Külastasime ühte random klubi New York citys, holloweeni puhul oli see muidugi üle rahvastatud, aga tantsida sai ja väga väga tore oli!!! Lippasime mäkist läbi ja tahtsime Merksile veel Time Square'i näidata, aga kuna metroo tööline pani täiega puussse, siis me sinna ei jõudnudki. Hakkasime hoopis taksot otsima, kes meid Yorkers'sse ära viiks. Kuna magamatus oli juba selleks ajaks 24h juures, siis minu silmis olid kõik kollased NY'i taksod valged. Tegelikult võis neil olla ka halloweeni cover.
Umbes mingi peale 4 saime vist tuppa ja tõmasime kohe kõik kerra. 9ks oli äratus, et minna hommikusööki nautima. Üli-unistena vedasime ennast hommikusöögi lauda. Piisas ilmselt ühest kergest pilgust meile ja sealt võis väljalugeda, et me pole oma iluund täis saanud. Peale sööki vedasid padjanäod ennast tunniks magama tagasi. Nimelt saime öösel receptioni kutiga kokkuleppele, et check out'i teeme kell 1 päeval, jeii...
Äratus, pesu, asjad kokku ja lennujaama poole teele. Tee peale tegime veel ühe starbucksi kohvi peatuse ja nautisime päikest. Sweet! Lennujaama sõit võttis oodatust kauem aega, kuna sattusime kesest linna ja no see liiklus seal pole just kõige kiirem. Meil muidugi oli aega maa ja ilm, kuna lend läks alles kell 7 õhtul. Lennujaamas pidi jälle tsautsau ütlema, mis oli jumala kurb! Aga jääb loota, et varsti tulevad ajad, kus saame jälle mõnusalt koos aega veeta. Tulevad! Aitäh Jaana ja Dagne, et viitsisite NY'i sõita. :) Muah!!!!!
Check-in ja paar tundi passimist, selles oleme me juba muidugi meistrid. Lend Atlantasse oli 2h ja ees ootas väga meeldiv öö lennujaama diivanil. Atlanta lennujaam nägi välja nagu mingi kaubandskeskus või muuseum või midagi muud kui lennujaam igatahes. Mina ärkasin kell 6 suure sagimise peale, lennujaam hakkas täituma inimestega. Saime oma mõned unetunnid kirja, check-in ja hommikusöök ning jube ootaski meid uus lend, 3,5h. Magada sain mina pool tundi ja Merks vist magas terve lennu, ta oli kuskil minust eemal ja lasi rahus und.
Guatemala lennujaamast väljudes ootas meid Carlos meie nimede sildiga...
jätkub

Vale info.

Telefon hakkas Guatemala õhu peale tööle! Ootan kõnesid ja tekste, jäuuu :D

...ahjaa, mu ülimoodne telefon, mis sai austraaliast ostetud, ei tööta siin. Nii, et kõnedele ja sõnumitele ei vasta :)


atlanta lennujaam.

Algus.

Äratus 5.15. Otepää-Tartu (aitäh Kaspar). Hommikusöök vantsi juures. 10.00 Tartu-Tallinn. Hea raamat. Null Punkt (aitäh Birgit). Aitäh Britt laadija eest. Kallistab. Check in-2h. 14.50 start. Üle pilvide ja päike pimestas. Anti kommi, 20 min ja juba maandub. Tugev värin. Buss, metroo. Tädi pere võtab vastu, hea kohv ja palju juttu. Mehhiko lasanje. Saabub Merks. Veel lasanjet. Tequila kokteil-sissejuhatus Kesk-Ameerikasse (maitseb!). Kohv, kook. Punane vein ja juttu jätkub kauemaks. Kell 1.30 voodisse. Raamat ja kell 3 magama. Äratus 9.00. Pesu. Hommikusöök. Kohv Kook. Aitäh Evelin Aivo Isabel! Metroo, buss. 12.10 lennujaam. Tasuta wifi.
13.25 saab pardale.
Head reisi! New York New York.
Muah.

Nädal jäänud...

Guatemala on riik Kesk-Ameerikas. Piirneb Mehhiko, Belize'i, El Salvadori ja Hondurasega. Riigil on väljapääs Vaiksele ookeanile ja Atlandi ookeanile. Riigi pindala on 108 889 km² ning rahvaarv 13 276 517.
Guatemala oli keskuseks iidsele maiade tsivilisatsioonile, mis õilmitses ajavahemiksu 300 kuni 900 pKr. Peaaegu pooled Guatemala elanikud on maiade ja teiste indiaanlaste järeltulijad. Ülejäänud poole elanikkonnast moodustavad mestiitsid. Esivanemate kombeid peetakse au sees, eriti maaelanike hulgas.




Guatemalas esineb pidevalt nii maavärinaid kui ka vulkaanipurskeid. Seal kasvab ka Kesk-Ameerika ulatuslikum puutumata vihmametsa massiiv. Peaaegu kaks kolmandikku Guatemalast on kaetud mägedega.
Kuigi riik asub troppikavööndis, muudavad jahedad hoovused ja kõrgusvööndilisus Guatemala klimaatilised tingimused väga mitmekesisteks. Vaikse ookeani rannikul võib keskmine temperatuur olla üle 30°C, samas kui 1800m kõrgematel mägismaadel jääb see pigem 10°C ja 16°C vahele.



40% tööealisest elanikkonnast on leidnud rakendust põllumajanduses. Kohaliku turu tarbeks kasvatatakse tera- ja puuvilju ning peamiseks ekspordiartikkliks on kohv. Guatemala on üks maailma suuremaid kardemoni tootjaid. Igal aastal raiutakse puidu ja põllumaade rajamise eesmärgil maha ligikaudu 1.7% Guatemala ülimalt liigirikastest vihmametsadest.Pärast aastakümneid väldanud diktatuure ja veriseid kodusõdasid valitseb Guatemalas hetkel rahu, ent riigis on suuri probleeme tervishoiu ja hariduse vallas. Näiteks 39% täiskasvanud naistest ei oska lugeda ega kirjutada.




Tänu paduvihamdele tekkis Guatemala pealinnas Guatemala City's maa vajumine, õnneks keegi kannatada ei saanud :)



La Antigua Guatemala, linn, kuhu meie läheme.

Home feels good...

Viimased postitused on aegade tagused ja ma ei saa lubada, et ma ennast tulevikus parandan, aga kuna ees on võib-olla suuremad katsumused kui varem, siis ehkehkehk....

Olen kannatamatult valmis minekuks :)

Pere ja sõbrad on endiselt sama armsad!!!!

Kõhukott sai vahetatud seljakoti vastu.

Oma plaanidest olen ma siin juba jutustanud varemgi, aga asjad on nüüd nii kaugel, et homme alustame oma trippi

Perthist.
Täna oli viimane päev kus ajasime linna peal asju, saime Bali viisad kätte ja käisime isegi ühes Perthis suuremas

Kunsti Galeriis. Kindluse mõttes ostsime endale pipra gaasid... hommikul netist uurisin, et see on ainult siin

osariigis lubatud, mis pani natukene mõtlema, aga muidu ei põe... oleme siiski positiivselt häälestatud.
Aga plaan näeb siis ette, et hääletame homme Geraldtoni, mis on Perthis umbes 5h kaugusel, veedame öö seal ja hommikul alustame hääletamist Monkey Mia´sse, mis on samuti umbes 5h kaugusel. Sealt edasi, kui me kedagi kellega üles poole minna ei leia, siis ilmselt peame bussi võtma, sest hääletamine seal kõrgemal võib olla natukene liiga

ohtlik...aborigeenid ja muud igavusest segaseks läinud inimesed :D

Merks tegi süüa, lähen pugin kõhu täis ja hakkan pakkima.

Järgmine sissekanne tuleb, siis kui tekib võimalus arvutit kasutada.

PS! Kõhukotte kandsime me puid treenides.

Olge vahvad!

G.

Talvine Manjimup.

Külmkülmkülm... no ikka nii, et vahepeal on öösel miinused, päeval on vast 16 soojakraadi koos päikesega ja vihmutab oma jagu. Põhimõtteliselt varbad ikka enamjaolt külmetavad.
Õunad on meil selleks aastaks korjatud, juba kuu aega tagasi lõpetasime hooaja. Viimase kuu oleme teinud sellist asja nagu tree training ehk siis aitame noortel puudel õigesti kasvada, seome ja lõikame oksi. Midagi huvitavat see pole, lihtsalt üks igav ja tuim töö.
Eelmine nädal võtsime kaks vaba päeva, mis olid meil üle teab mis kuu vabad päevad, koos nädalavahetusega 4 vaba päeva järjest. Sõitsime selleks ajaks Perthi ja veetsime seal Merksi ja teiste toredate inimestega mõnusalt aega.

Igatahes plaan on nüüd kahe nädala pärast siit lõplikult sääred teha, sest tegelikult on nii villand juba sellest kohast, et varsti ajab juba oksendama :D!!! No kui päris aus olla, siis meil on siin ikka väga lõbus olnud, aga no enam lihtsalt ei jõua, nüüd tahaks puhata ja mängida :).
Alustame sellest, et läheme Perthi. Seal on meil natuke vaja paberimajanduse ja igasuguste teiste asjadega tegeleda, et enne põhja trippimist kõik asjad perfektselt korras oleksid. No ja siis hakkamegi üles põhja poole liikuma, pole teada veel päris täpselt millega, aga kas hääle või siis otsime kuultustelt kas keegi vajab reisi seltskonda üles põhja poole. Välja peame jõudma Darwinisse ja kuupäevaks peab olema vähemalt 11 august, sest siis läheb meil lend Indoneesiasse Bali saarele, kus me kavatseme olla täpselt 1 kuu ja 1 nädal. Täpne tegevuskava pole veel selge, aga lõbus saab meil kindlasti olema!!
Kojulend Balilt läheb 15 september ja 16nda õhtuks oleme Tallinnas, vupiduuu... kõik tahtjad võivad vastu tulla, meil poleks selle vastu midagi, eksole armsad sõbrad ja pereliikmed :D.

Loodetavasti kirjutan siit ära minnes natuke tihedamini kuidas ja mis toimub!

Tervitused teile sinna sooja Eesti suvesse!
Olge vahvad!
G.

Meie aadress.

...siin mõned uurisid, et meile joonistusi saata ;)

PO Box 588
Manjimup 6258
WA
Australia