Ma ei tea, kuidas see vahe nii pikaks venis.

See, et ma siia maailma kaua midagi kirjutanud ei ole, ei tähenda, et ma sellele palju mõelnud poleks.

Viimase postitusega olen muidugi veel Guatemalas, väga inetu minust... ma tean, ma tean.
Ma püüan seda nüüd parandada ja natuke meenutada, mis siin vahepeal toimunud on.

Kui me oma vabatahtliku töö ära lõpetsime, mis oli väga südamlik, armas ja pisaraid sai ka valatud, siis oli meil veel üks nädal jäänud. Sellel viimasel nädalal sõitsime me bussiga Salvadori. Guatemala pealinnast Salvadori pealinna San Salvadori ja sealt edasi bussiga ookeani äärde ühte pisikesse, imepisikesse ookeani äärsesse külla. Seal olid meil ka ühed Antigua aegsed sõbrad juba ees.
Aga ega me seal suurt eriliste ei teinud, logelesime ja saime uusi sõpru, kohalike Tarzaneid 16 bäkkidega (surfamine teeb imesid) ja palju uusi erinevalt huvitavaid seiklusi. Näiteks võin tuua, et mul õnnestus napilt põlema minna.... tegelikult ega ma ise ennast otseselt põlema ei tahtnud panna, aga rakett põrkus vastu seina ja põletas mu pluusi seljale augu. Juuksed jäid alles, jumal tänatud :)
Seal olime vist 4 päeva ja siis sõitsime tagasi Antiguasse, et oma viimased chillimised seal ära teha ja kodinad kokku pakkida.

Laupäev oli meie viimane välja minemise õhtu, kus tutvusime järjekordselt austraallastega, nad ka ikka jõuavad igale poole, ja oli üüüber fun õhtu. Pühapäev oli meie täiesti viimane õhtu selles eriti lahedas Kesk-Ameerika linnas Antiguas.
Päeval käisime veel mingeid sisseoste tegemas ja siis pakkisime asju.
Õhtul läksime õhtusöögile ühe vanema meesterahvaga, nii umbes 60+, John. Tuttavaks saime temaga eelnev päev toidupoes. Kui Merks kellegagi jutustades kõva häälega ütles, et oleme Eestist pärit. Ta ise oli pärit Kanadast ja kunagi Rootsis töötades ka Eestis käinud. Kutsus meid kohe õhtusöögile ja tahtis niisama jutustada, andis oma nimekaardi ja leppisimegi õhtusöögi pühapäevaks kokku.
Enne õhtusöögile minekut tegin veel googlest kerget uuringut, et mis mees ta selline on. Päris huvitav mees oli, töötas Kanada saatkonnas ja oli saanud igasuguseid teenete märke ja auhindu, isegi Inglise Kuningannalt. Tõotas tulla põnev õhtusöök.
Seda see oli ka, valisime ühe eriti hubase ja pisikese restorani ja rääkisime elust ja olust ja igaüks sai oma loo ära rääkida. Tema oli igast põnevaid maailma asju korda saatnud ning omas eestlastest sõpru ja tegi meist tõendusmaterjaliks pilti ka :D

Igatahes meie viimased päevad Antiguas olid eriti mõnusad!
Üleüldse olin/olen ma ülimalt rahul, et see trip ette sai võetud ja kogu see raha mis sinna kulus, oli saja protsendiliselt seda väärt.
... jätkub :)

Nipet näpet.

Viimased päevad tööl on läinud eriti rahulikult. Eelmise nädala neljapäeval ja reedel käisime, ükspäev lastega ja teine päev lasteta, matkamas. Kõrgel ja ilusa vaatega. See nädal oleme tegelenud rohkem niiöelda ehitustöödega: värvinud, lihvinud, kraapinud. Lastele riiulid, lauad ja kõikvõimalikud kooliks vajalikud asjad. Olengi siin ülepeakaela värviga koos. Aga meil on hästi mõnus seltskond. Hispaania, Austraalia, Kanada, Saksamaa, Ameerika ja meie :)

Ma vist pole maininud, et siin pole eriti liiklusmärke. Olen näinud stop-, ühesuunaline- ja kahesuunalisemärki. Kiirusepiirangu märke pole ka veel trehvanud. Autodesse topitake tavaliselt nii palju inimesi kui mahub või parasjagu vaja on, piirangut ilmselt pole ka sellele.
Järgmine mainimisväärt asjaolu on see, et lapsed ripuvad tisside otsas, KUSIGANES, ma nüüd ei naljata. Neile on see normaalne, et oled kirikus, laps on tissi otsas, räägid preestriga pihitoolis juttu, laps tissi otsas, tänaval jalutab vastu, laps tissi otsas, pargis, bussis no ikka ükskõik kus kohas, võite ainult fantaasial lennata lasta, nad ei vali kohta ega ka mitte aega. Minule kõige veidram oli, kui me käisime laste kodusid külastamas, ja ema lükkas oma kahe aastase lapse vestluse käigus tissi otsa.
Lastevankreid siin ei kasutada, selle aja jooksul olen vist heal juhul 4 vankrit/käru näinud, värsked väiksed beebid on lihtsalt paksu tekiga süles ja vähe vanemad, umbes kuni 3 aastani, kantakse rätikuga seljas või kohupeal, kus parasjagu ruumi on. Sest teadagi kõik asjad käivad rätikuga selga või peapeale. Peapeale pakitakse vahel uskumatult suured pambud, aga nad harjutavad seda juba väiksest peale, nii et pole imestada. Tasakaalu tunnetus on super.

Homme on meil viimane päev laste juures, mis saab kurb olema, juba tean ette. Lapsed on ikka päris armsaks saanud ja tundub, et ka meie neile. Siis jääb veel üks nädal, mil kavatseme natuke ringi vaadata, sest pole väga saanud seda teha ja siis juba koju me tulemegi.

Tervitused päikeselisest Antiguast!
G.

Real life goes on..

Tänane päev laste juures läks üsna huvutavalt.
Midagi ma otseslt tegema ei pidanud, aga tolknesin natuke kaasas.
Nimelt teevad nad laste tausta uuringut ja sellega seoses käiakse laste kodudes. Minu tänane ülesanne oli lihtsalt kaasa minna, et ma saaksin ka aimu kuidas need lapsed tegelikult elavad.
Läksime kahekesi ühe Hispaaniast pärit vabatahtlikuga, Rafael 58 aastane. Küsimused, mis neilt küsiti puudutasid lapse söömis tavasid, mitmekesi elatakse, kas on olemas pesemisvõimalused ja üldse kõike võimalikku.
Käisime kahe väga armsa tüdruku kodudes.
Esimes tüdruku ema on 27 ja tal on 3 last, keda ta kasvatab pm üksinda. Mulle jäi selgusetuks, kus on laste isa, aga igatahes teda pole. Oli aind vanaema. 5 inimest magavad ühes imepisikeses toas, kus on kaks voodit, mille seinad olid umbes saepuruplaadi paksused. Parasjagu jooksis toas ka hiir ringi. Köögist rääkida ei saa, kuna see oli pm olematu. Õlgedest või millestki sarnasest tehtud nurgake, pliit ei töötanud ja süüa tehti nii, et lõke põrandale, mis oli siis maapind ja nii ta käis. Ühte riiulit nägin ka. Vets oli kohe kanade pisikese puuri kõrval, lihtalt üks plekist vetsupott ja rohkelt kärbseid. Kuhu see solk läheb, see jäi ka selgusetuks. Võib olla, et vahetatkse vetsu asukohta aegajalt. Pesu pesemiseks oli neil kraanikauss õue peal, nii on ka enamustel või siis pestakse üldse jõgedes kuskil, kerge katuse all. Nn. vannituba oli ka hoovi ühes nurgas, ma sinna sisse ei piilunud, aga ilmselt ega seal midagi vaadata poleksi olnud.
Teise tüdruku ema(25, nägi välja vähemalt 30) kasvatb kahte pisikest last üksinda, 5 ja 3. Elab koos oma vanematega ja nagu ma aru sain, siis lastel on tegelikult isa ka, kes käib kuskil mujal tööl ja aegajalt koju ka tuleb. Isale meeldib alkohol ja pidi aegajalt vägivaldne olema. Nende kodu oli muidu väga puhas, nii puhtaks kui saab maapinna pühkida. Magamistuba oli nagu ikka, eriti pisikene. Ühes voodis pidavat 5 inimest magama, ma päris täpselt ei tea kuidas see välja näeb, aga nii on. Vahepeal küsimustele vastates tekkis igatahes emal kerge pinge ja talle oli vaja kinnitada, et see kõik on konfidentsiaalne, kuna Rafa väga hästi inglise k. ei räägi, siis ma ei saanud klõigest aru.

Mul ei olnud endal fotokat kaasas, aga sain kasutada Jessica(austraalia tüdruk, kes meiega töötab) fotokat. Aga ega ma väga turisti ei tahtnud mängida ja pealetükkivalt pilte teha, aga midagi tegin ja kui kätte saan pildid, siis postitan teile ka. Tüdrukud ise on üsna rõõmsad lapsed. Muidu on meil väga erinevaid lapsi koolis, osad on vaiksed ja endasse tõmbunud jne. Ja need kodud, kus me täna käisime, polnud ka kõige hullemate killast. Rafa teadis rääkida ja olen ise ka kuulnud, et osadel on kodus asi päris hull.

Kerge ülevaade teile... loodan pildid ka kiirelt saada.

Laadisin 2 albumi täit pilte üles...

http://public.fotki.com/getu11/

Elu Antiguas jätkub.

Oleme siin vahepeal aktiivsed ja mitte aktiivsed olnud.
Minu mitteaktiivsus väljendub eelkõige blogi kijutamises ja natuke ka hispaania keele õppimises, viimase oleme nüüd mõnedeks päevadeks ära jätnud. Vaatab kuidas edasi läheb. Me pole oma õpetajast väga vaimustuses, natuke raske on, kui ta inglise keelt ei räägi ja siis enamus ajast pead arvama, mis see nüüd siis olla võiks, mis ta just ütles.
Aga üle-eelmine nädalavahetus käisime Atitlani järve ääre, mis jääb meist umbes 2h kaugusele. Sõit sinna oli päris huvitav, kahe realisest teest oli saanud üsna tihti ühe realine, kuna suurte vihmade tõttu oli lihtsalt tee ära kadunud.
Bussiga toodi meid ühele poole järve ja sealt võtsime paadi ja sõitsime teisele poole, ühte armsasse hipi linna. Järv ise on mägede vahel ja eriti ilus oli kogu see ümbrus seal. Nautisime linna ja veetsime mõnusalt aega oma uute sõpradega. Peol käisime ka, selline kõige mõnusama muusikaga pidu oli, trummid ja mitte trummid, kohalikud ja mitte kohalikud, tantsu ja veel rohkem tantsu, meeldis ja siis meeldis veel rohkem.
Tagasi sõites, nägin ma tee peal laipa. Või noh, ma nägin aind jalgu, sest ta oli kilega kaetud.
Jäime väga rahule oma nädalavahetusega!

Tollel nädalavahetusel tuli meile majja veel üks vabatahtlik, kes on pärit Austraaliast ja on siin vaid kaks nädalat, et siis nüüdseks ta lähebki reedel juba ära. Õnneks ta on vähe jutukam kui meil need ülejäänud siin olnud on ja eriti vaiksed õhtusöögid on asendunud vähe jutukamatega.

Eelmise nädala sees midagi jalust rabavt ei juhtunud, olime natuke sotsiaalsed ja käisime tantsimas. Ahaa... natuke haiged olime ka, Merks kolmap ja mina neljap. Merksil oli mingit laadi kõhugripp, minul oli kindlalt palavik ja lihtsalt magu valutas. Nüüdseks olen täiesti korras ja Merks on uuesti haige, sai laup kuskilt mingi külmetuse tõve kallale.

Käisime laupäeva vara hommikul vulkaani tripil. See tähendas, siis et tõusime enne 6 hommikul, riietasime ennast matkasellideks. Sõit sinna oli üle tunni ja matk üles pilvedesse oli ka umbes tunnike, pääääääääääris läbi võttis see üles ronimine. Kõige suurem jama selle asja juures oli see, et ilm oli täiesti pilvine ja meile seda imeilusat vaadet ei avanenud, küll aga saime seal kuumuses vahukomme grillida ja külmast õhust sooja kätte. Aga väga kift oli ikkagi, see pind oli väga huvitav ja mõnes kohas ikka auras nii kuuma, et puu toigas läks kenast põlema.

Pühapäeval käisime jalgpalli vaatamas, kuhu kutsus meid üks kohalik sõber. Saime tasuta piletid ja mina sain kuulsaks :D Tegelt oli nii, et nii kui ma sinna tribüünile maha sain istutud, siis lendas mulle mikrofiniga tüüp kõrvale ja kaameramees järgi. Merks oli nii kõveras ja rabas mult kaamera käest ära. Ma sain anda pisikese(õnneks pisikese, kuna ta väga inglise keelt ei osanud) intervjuu, mida pidi näitama õhtul kuskilt kohalikust kanalist, aga ma ei jõudnudki vaadat ja ega ma enda vaatamisest nüüd nii huvitatud ka polnud. See oli rohkem naljaks! Ülejäänud pühapäev läks lebotades.

Täna käisin jälle salsa tunnis, mulle ikka väga väga meeldib! Võib-olla ka selle pärast, et seal saab nii palju nalja. Homme läheme igatahes oma oskusid testima kohalikku salsa klubisse, ajee :D

Ahjaa.. käisin siin üks päev jooksmas, puhas ulme! Jala ära murdmise tõenäosus on 95%, siin on ju aind munakivi teed, väga ei taha sellega riskida.

Kirjutamiseni, tervitan lugejaid ja mitte lugejaid :)
Päike.

Söök.

See väärib mainimist!
Meil on lihtsalt üle prahi söögid! Kõige põnevam selle juures muidugi on see, et meil pole halli aimugi, mida me endale sisse sööme. Aga kõik on tervislik ja maitsev! Natuke tunneb puudust vürtsistest toitudest ja juustust, muidu on kõik bueno!
Suured tänud lähevad meie majapidaja Luisale! Gracias!

Käisime eile salsa laiv muusikat kuulamas ja kus seal vihuti salsat tantsida. Kaalume tõsiselt endale ühte lisatundi juurde võtta, et saaks ka salsa ässaks hakata :D Väga meeldib!
Üldse meeldib siin väga, tore on! (:

Nädalavahetuseks sõidame järve äärde, mis on 3h kaugusel, veedame öö seal ja siis pühapäeval tagasi.

Ilusat nädalavahetust teile ka!

Esmaspäevane Salsa tund.

Muidugi me suutsime kohe esimene tund 10min hiljaks jääda, buss läks hiljem välja ja me pöörasime valest tänavast ära, aga põhimõtteliselt polnud hullu midagi, olime esimesed ja peaaegu ka ainukesed!
Õpetaja nime muidugi ei mäleta, aga oletatavasti 30ndate lõpus olev, nii umbes 172cm pikk, mustade ülepea kammitud juustega, ümber triiksärgi ja üsna ümber teksadega meesterahvas.
Tavaliselt pidavat nii umbes 10 inimest kohal olema, aga seekord piirdus asi meie, ühe rootsi tüdrukuga, kes jäi rohkem hiljaks kui meie ja oli salsa tunde võtnud enne 15. Lõpu poole tulid veel kaks meie kooli töötajat ka kaasa swingima.
Nalja sai palju! Kui te olete näinud kunagi inimest sulle väga sügavalt silma vaatamas, siis meie õpetaja pilk on puuuuuuriv. Päriselt! Ta võiks vabalt oma pilguga sind sinu taga oleva seina külge naelutada. Väga temperamentne!
Selgeks saime kõik, mis esimeses tunnis peaks selgeks saama ja me Merksiga saime kiita ka, et me esimesel tunnil nii hästi muusikasse tantsisime ja üldse pihta saime, pareminigi kui neiu, kes 15h tunde oli võtnud, ajeee :)
Rõõmuga lähme järgmisesse tundi!
"Swing like you've never swung before!" meie uue õpetaja moodsad sõnad ja oi kus me svingisime :D



Meil koolis täna selgus, et kahel lapsel umbes 35st pole täisid, ülejäänutel on. Olin üsna kindel, et olin ka need juba endale hankinud. Merks tegi õhtul väikese tseki, aga tundub, et olen hetkel veel nendest puhas.... uuuh.

PS! Uued lennukipiletid said ka ostetud ja need viivad meid 7. jaanuaril Bostoni. One-way ticket!

Antigua.

Vaade meie maja eest on imeline.





Meie kool Maximo Nivel, algamas on hispaania keele tund paramparaaa....