Our first little roadtrip.

Mõtlesime Merksiga mida oma vabadel päevadel teha... rääkisime Mikaeli nõusse ja Siku sai ka vabaks, uujee!
Pakkisime oma kolm asja kokku ja minek. Tee peal nägime mitumitumitu känguru ka, eriti lahedad olid.
Leidsime sellise mõnusa tühja ranna, mängisime frisbit, võrku ja nats tagusime jalkat. Kiired tiirud meduuside vahel ka.
Õhtusöök oli juba tähistaeva ja täiskuu saatel, eriti mõnus! Jutustasime ja olime niisama mõnusad. Soe oli, ükskõik kui soe. Magasime tüdrukutega väljas lühikeste riiete ja linaga. Mikael otsustas telgi kasuks, kuna vereimejaid putukaid jagus.
Öösel ikka kargasin püsti kontrollides oma jalgade ja pea ümbrust. Kõige suuremaks hirmuks olid mul ämblikud, õnneks ei näinud ühtegi :). Merks kartis rohkem usse, aga kuna tal oli piisavalt veini ja õlut veres, polnud tal viitsimist enda ümbrust kontrollida. See eest Sikuga tabasime ennast ühel ajal üleval päris tihti, eriti siis kui keegi tema kõrval põõsas rabeles. Ei tea kes see oli, vaikseks ta igatahes lõpuks jäi.
Hommikul oli plaanis päikesetõusu vaadata, aga päike jäi kuskile mäenuki taha ja pilves oli ka, nii et see üritus jäi seekord ära. Varahommikul pidi tuulitust kohast tuulisesse kolima, kuna õhk hakkas juba otsa saama.
Ma muidu võtsin sokid ja teki ka kaasa, mõlemat kasutasin umbes 30 sekundit.
Siku äratas meid Merksiga kell 9 hommikul rannas, arvates, et nüüd võiks minema hakata. Merksil polnud jaksu ennast liigutadagi, mina tegin väikse jalutuskäigu vee piiril ja olen üsna kindel, et nägin 6 varbalist jalajälge. Pilti ma ei jõudnudki tegema minna, sest tõus tuli ja pühkis jäljed liivalt.. vot nii luuleline :D. Kerge hommikusöök ja mina rooli.
Et siis võtsime suuna Boweni, üks üsna väljasurnud koht, poole. Algul oli päris veider sõita, kui ikka ei saa vasaku käega suunatulesid lülitada ajab segadusse küll. Õumaiigaad sõna kasutasin ikka vist rohkem kui kümme korda. Linnas ei saanud vahepeal üldse aru mis reas ja kus ma nüüd olema peaksin. Õnneks ühelegi teepeenrale ei sõitnud. Ühe korra tuli ka ette selline, okouuu now it’s bad, lause :D Aga ausalt, kohe sai korda kõik :).
Bowenis käisime ühes mõnusas rannas pikutamas ja mu fotokale välku otsimas, seda viimast täiesti tulutult. Elektroonika poodides on maksimaalselt kaks kaamerat ja see on kõik. Ahjaa.. rannas nägime kivide vahel krabisid, päris vahvad pisikesed loomad.
Koju sõit läks üsna kuumalt jälle, aga kenasti, sest mina sõitsin. Hahaa.. nii hea ma veel tegelt pole, aga kui veel sõita saab, siis harjub ära küll.
Nüüd jääme uut trippi ootama, mille me ise korraladame peame.

Jajajaajajaja... loodetavasti jõudis Joel ka lõpuks koju!! Tervitused talle!

MõnusaEluGetter.